EAAP 68. aastakonverentsi seakasvatuse sektsiooni tööst
28. augustist kuni 1. septembrini toimus Tallinnas Euroopa Loomakasvatuse Föderatsiooni 68. aastakonverents.
Kui varasemalt on seakasvatuse komisjoni sessioonid keskendunud valdavalt kindlale distsipliinile – söötmine, geneetika, aretus, pidamine jt, siis selle konverentsi esimesel sessioonil vaadeldi, kuidas need teadusharud võimaldavad seakasvatajal rakendada säästlikumat tootmisstrateegiat. Tähelepanu all oli söötmise ja geneetiliste analüüside mõju põrsaste elujõulisusele, sigade söödaväärindusele, käsitleti ka sigade heaolu ja mahetootmist. Näiteks analüüsisid K.M. Wagner jt Saksamaal 21 erinevat orgaanilist allapanu materjali ja nende mõju sigade tervisele, kuna Euroopa Komisjon soovitus (EU) 2016/336 nõuab, et sigadel peab olema juurdepääs tuhnimist võimaldavale materjalile. Esimesel päeval tegi ettekande ka Leedu teadlane V.a Juškiene, kes oma töös võrdles sees- ja väljaspeetavate sigade jõudlust. Tema tulemustest selgus, et nuumaperioodi lõpus oli väljaspeetavate sigade kehamass suurem, kuid sööta kasutasid mad veidi rohkem, kuid söödaväärindus oli siiski neil parem.
Kuna EL deklaratsiooni järgi peaks järgmisest lõppema kultpõrsaste kirurgiline kastreerimine, siis teise konverentsipäeva seakasvatuse teema oli pühendatud kultpõrsaste kastreerimise alternatiivsetele võimalustele. Kuna lähiajal toodetakse osa sealihast kultide ja immunokastreeritud kultide baasil, siis uue olukorra kaardistamiseks ja soovituste väljatöötamiseks on COST raames loodi ühendus IPEMA, kuhu kuuluvad institutsioonid 22-st Euroopa riigist. Kogemusi kuldiliha tootmisest ja turustamisest jagas G.B.C. Backus Hollandist, kus kuldiliha on müüdud juba viis aastat. Sessioonil analüüsiti võimalusi kuldiliha kõrvalmaitset tekitavate hormoonide taseme vähendamiseks läbi söötmise, pidamistingimuste ja aretuse. Antud teema pole aktuaalne mitte ainult EL riikides, vaid ka Kanada teadlaste L. Maignel jt poster käsitles geneetiliste markerite kasutamise võimalusi kuldiliha kõrvalmaitse vältimiseks.
Kolmandaks teemaks, mis leidis suurt poolehoidu teemade arutlusel eelmisel aastal, oli põrsaste võõrutamine. Valdav osa selle sessiooni ettekandeid keskendus põrsaste söötmise ja pidamise probleemidele. A.G. Kongsted jt Taanist uurisid emiste imetamisperioodi pikendamist seitsmelt nädalalt kümnele mahefarmides, et parandada põrsaste võõrutamisjärgset elujõulisust. Nad nentisid, et pikemal imetamisperioodil polnud negatiivset mõju emise konditsioonile võõrutamisel, kuid mõju põrsaste jõudlusele vajab siiski edasist uurimist.
Viimases kokkuvõtvas sessioonis andis sektsiooni juhataja E.F. Knol Hollandist ülevaate postritest, mis käsitlesid valdavalt sigade söötmist, kuid ka aretust ja geneetikat. Ta tõi välja postri, mis käsitles sealiha edasist väärindamist marinaadidega, et parandada selle kvaliteeti. Antud sessiooni ettekanded olid erinevatel teemadel – turundus, pidamine, tervis, söötmine ja sealiha kvaliteet. Üks ettekanne käsitles isegi küülikute treoniinivajadust. Suuremat vastukaja leidsid kaks viimast ettekannet, milles esimese autorid G. Daumas ja M. Monziols hindasid sugupoole ja stressigeeni esinemise mõju rümbakoostise. Nad leidsid, et lihatööstuses alahinnati tailihaosakaalu emiste ja Nn alleeliga rümpadel, samas kui orikate ja NN alleeliga rümpadel mõõdeti tegelikkusest kõrgem tailiha osakaal. Sugupooltevahelise erinevuse kaotamiseks soovitasid nad hindamismudelis kasutada erinevaid vabaliikmeid. Ehkki stressigeeni esinemine pole lihakehade testimise tööstustes teada, soovitasid nad selle sageduse uurimist populatsioonis. Viimases ettekandes andsid S. Ampuero Kragten jt ülevaate rasva koostise määramisest Šveitsi tapamajades. Teatavasti on rasva kvaliteet oluline aspekt toote kvaliteedi juures. Šveitsi seakasvatajad, söödatootjad, lihatöötlejad ha teadlasedleppisid kokku, et sigade rasvkoe PUFA ja joodiarvu ülempiir on vastavalt 15% ja 70, mis tagab rasvkoe kõrge tehnoloogilise kvaliteedi. Kogutud 400 rasvaproovi PUFA väärtus varieerus 7,6 kuni 25,6%-ni ja joodiarvul oli see 55,8–85,4. Kuna antud meetodit on võimalik edukalt kasutada ka Šveitsi tapamajades rasvkoe kvaliteedi määramiseks, siis alates 2014. aastast sõltub searümba hind seal selle rasva koostisest.
Alo Tänavots