EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

Jaanikuu algul kaitsti Eesti Maaülikoolis loomakasvatuse erialal kaks seakasvatusalast magistritööd:

• EMISTE PRAAKIMISE PÕHJUSED JA KARJASPÜSIVUS
  Tea Liping
  Juhendajad pm-dr Alo Tänavots, pm-knd Aarne Põldvere ja Raivo Laanemaa
• DJUROKI TÕUGU KULTIDE SEGUSPERMA KASUTAMINE NUUMSIGADE TOOTMISEKS
  Elin Sild
  Juhendajad pm-dr Alo Tänavots, pm-knd Aarne Põldvere ja Raivo Laanemaa

EMISTE PRAAKIMISE PÕHJUSED JA KARJASPÜSIVUS   (PDF)
Tea Liping

Magistritöö eesmärk oli analüüsida emiste praakimispõhjusi ja karjaspüsivust. Andmed saadi Eesti Põllumajanduse Jõudluskontrolli AS-st. Andmestikus oli kokku 25 485 emist. Puhtatõulistest emistest olid uuringus eesti suur valge (Y) (2751 emist) ja eesti maatõugu (L) emised (6175 emist). Arvuliselt oli kõige rohkem kahe valge tõu ristandemiseid (LxY ja LxY) (13 333). Tagasiristatud emiseid (LxYL ja YxLY) oli 2871. Andmed olid ka 32 djuroki (D) ja 70 pjeträäni (P) emise kohta ning 138 DxL ristandemise kohta . Tulemustest selgus, et emiste peamised praakimispõhjused olid sigimishäired (25,39%), jalgade probleemid (23,34%) ja vanus (20,55%). Sigimishäirete ja jalgade probleemide tõttu praagiti peamiselt emikuid ja nooremiseid. Vanuse tõttu praagiti enamasti 10–16 korda poeginud emiseid. Alates viiendast poegimiskorrast allapoole, väheneb vanuse tõttu praakimine oluliselt. Emised, kes praagiti vanuse tõttu, tõid oma eluaja jooksul kõige rohkem põrsaid. Jalgade probleemide tõttu praagiti peamiselt emikuid ja kuni viis korda poeginud emiseid. Jalaprobleemide tõttu praakimine vähenes märkimisväärselt alates kuuendast poegimiskorrast. Tulemused näitasid, et suuremalt jaolt praagiti emiseid sunnitud põhjustel, mis oli 61,32%. Keskmiselt olid emised karjas 902 päeva. Intervall viimasest võõrutamisest kuni karjast väljaminekuni oli 30,1 päeva. Uurimusest selgus, et farmides esines emistel palju sigimishäireid ja enneaegselt praagiti palju emikuid ja nooremiseid.

DJUROKI TÕUGU KULTIDE SEGUSPERMA KASUTAMINE NUUMSIGADE TOOTMISEKS  (PDF)
Elin Sild

Magistritöö eesmärk oli uurida Eestis djuroki tõugu kultide segusperma kasutamise mõjusid emiste viljakusnäitajatele. Töö kirjanduse analüüsis antakse ülevaade seakasvatusest Eestis, kunstliku seemendamise eelistest, sperma kvaliteedi mõõtmisest, sperma kvaliteedi mõjust pesakonna suurusele, tõulisuse mõjust emise viljakuse näitajatele ning kultide segusperma kasutamisest seemendamisel. Töö tulemuste osa põhineb Eesti Tõusigade Aretusühistu (ETSAÜ) seemendusjaamast pärit sperma kvaliteedi andmetel ning Eesti Jõudluskontrollikeskuse emiste jõudlusandmetel 2020. aasta kohta. Magistritöös ei õnnestunud segavate tegurite tõttu näidata djuroki seguspermaga seemendamise positiivset mõju emise viljakusnäitajatele, kuid samas pole välistatud selle mõju olemasolu. Võõrutatud põrsaste arvu pesakonnas mõjutasid uuritud sperma näitajatest spermide koguhulk proovis, progressiivne seguskoor ja spermide järkjärguline liikuvus. Pesakonna tõulisusel oli statistiliselt oluline mõju kõigile uuritud emise viljakustunnustele. Elusalt sündinud põrsaste arvule pesakonnas, surnult sündinud põrsaste arvule pesakonnas ja surnud imikpõrsaste arvule pesakonnas avaldasid statistiliselt olulist mõju farm, kus emist peeti, emise seemendamise kuu ja emist seemendanud tehniku isik. Emiste viljakust mõjutavad samal ajal väga paljud erinevad tegurid, nii geneetilised kui ka keskkonnaga seotud. Oluliselt aitab viljakusnäitajate paranemisele kaasa ristamisel tekkiv heteroosiefekt, mistõttu on ristamistel seakasvatuses väga oluline roll.