EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

Alo Tänavots
Eesti Maaülikool

1919. a maareformiga saadud maa võimaldas talunikel hakata hoogsamalt arendama põllumajandust. Kuna olulisemaiks põllumajandusloomaks oli piimaveis, siis tekkis piima väärindamiseks hulga meiereisid. Selle tulemusena sai võist üks olulisemaid ekspordiartikleid ja talude sissetuleku allikas. Või ja juustu tootmise kõrvalsaadusena tekkivat lõssi ja vadakut soovitada ümber töötada läbi sigade peekoniks. Arvestati, et ühe keskmise piimatoodanguga lehma kohta võiks talus pidada kaht peekonisiga. Innustatuna piimasaaduste ekspordi edust sooviti sama korrata ka seakasvatuses peekoniga. 1922. a maikuus ilmus mitmes ajalehes järgnev kuulutus:

Eesti seakaswatajatele.

Enne sõda mängis seakasvatus Eestis kaunis suurt osa. Seakaswatuse arenemine käis käsikäes peaasjalikult piimakarja arenemisega, kuna sigade kaudu kooritud piima ära sai kasutada. Kaasa aitas seakaswatuse arendamisele ka laialdane kartulikaswatus, kuna seakaswatuse saadustele omalt poolt head turgu Peterburi pakkus.

Sõja ajal tuli seisak, nagu muu karjapidamise alal, nii ka seakaswatusse. Wiimasel ajal hakkab seakaswatus jälle endist tähendust omandama. Kuid muutunud oludes, tuleb seakaswatajatel teatud raskustega wõidelda. Kõige pealt tuleb Eesti seakaswatust osalt ümberorganiseerida uue Lääne-Euroopa turu nõuete kohaselt, mis wastawaid teadmisi nõuab. Teine raskus peitub sugusigade muretsemises. Sennised sugusigade lawad on osalt häwinenud, osalt nõuawad tungiwalt wärskendust. Wäljastpoolt sugusigade sissewedu käib aga üksikutel isikutel täitsa üle jõu.

Seakaswatajate ühinemise mõte on sellepärast juba mõnda aega liikumas. Et selle mõtte teostamisele algust panna, on rühm seakaswatusest huwitatud isikuid 20. maiks s. a. kell 5 p. l. põllutööministeeriumi ruumides koosolekut otsustanud korraldada, millest kõiki seakasvatajaid osa wõtta palutakse. Koosoleku päewakorras on:

1) Eesti seakaswatajate seltsi asutamine ja seltsi põhikirja wastuwõtmine.
2) Eriteadlaste ettewalmistamine seakaswatuse alal.
3) Sugusigade lawade asutamine.
4) Mitmesugused muud koosolekul ülestõstetud küsimused.

Üks asjast huwitatud.

Kahjuks ei ole teada, millise tulemusega see koosolek lõppes, kuid 1922. a lõpus avaldas Põllumajanduse Peavalitsus seakasvatuse kava. Selles seati eesmärgiks, et sealihal saab eksportkaubana olema samasugune tähtsus kui piimasaadustel. Välisturuna nähti Inglismaad, mistõttu langes tõuvalik joskširile, et toota turunõuetele vastavalt peekonit. Samas sooviti arendada ka kohalikku maatõugu siga, kes oli vastupidavam kohalike tingimuste suhtes. Ehkki Eesti Seakasvatuse Seltsi (ESS) polnud veel ametlikult asutati, siis nähti tõuaretuse edendajana ette just seda organisatsiooni. Seakasvatusalaste katsete korraldamiseks peeti vajalikuks asutada riiklik katsejaam ja Tartu Ülikooli juurde sigade haiguste uurimise laboratoorium. Riiklikke toetusi lubati veel eriteadlaste ja instruktorite palkamiseks, sugusigade muretsemiseks ja katsete korraldamiseks. Välismaalt ESS kaudu riigi abirahadega ostetud tõusead tuli paigutada tunnustatud sugulavadesse ja kuldijaamadesse. Kuldijaamade pidajaile andis Põllutööministeerium üksikute sugukultide ostmiseks rahalist toetust 50% kuldi ostuhinnast, keda pidi pidama 4 aastat. Kontrolli kuldijaamade ja sugulavade üle teostas ESS.

ESS ametlikuks asutamise kuupäevaks loetakse 1. märtsi 1923. a, kui Põllutööministeeriumi ruumides peeti seltsi esimene peakoosolek, kus juhatuse esimeheks valiti Johan Hansen (Põllumajanduse Keskühistu Estonia direktor), sekretäriks Theodor Pool (Riigikogu liige) ja kassahoidjaks Otto Rudolf Pärlin (Riigikogu liige, talunik). Kaks esimest olid ka seltsi põhikirja koostajateks. Seltsi nõukokku kuulus ka kümme liiget. Koosolekul osales 68 põllumajandustegelast ja põllumeest. Selts lähtus oma tegevuses 1922. a vastu võetud seakasvatuse edendamise kavast. Selle peamiseks ülesandeks sai sigade tõuaretuse korraldamine ja koordineerimine seakasvatajate seas. Selts tegeles tõuraamatu pidamise, kuldijaamade ja sugulavade asutamise, seakasvatajate nõustamisega nii sigalate ehitamise kui ka sigade pidamise ja söötmise teemadel. Peeti vajalikuks sugulavade põrsaste kontrolli katsejaamades. Korraldati nii näituseid kui ka praktilisi õppepäevi nii taludes kui ka katsejaamades.

Koheselt asus selts otsima instruktor-asjaajajat ja kõrgema haridusega eriteadlast. Seltsi esimeseks seakasvatuse instruktoriks sai 1923. a Jo(u)han Otlot, kelle ülesandeks oli kirjavahetus ja tegevuste organiseerimine ning 1924. a seakasvatuse eriteadlaseks Jakob Velitar (Kükamees), kes tegeles tõuaretuse ja tegevuste tegeliku korraldamisega. Veidi hiljem, 1927. a võttis ESS tööle loomaarst Leonhard Voltri, kes pani aluse haiguste tõrjele sugulavades ja propageeris kursustel sigade tervishoidu. Tema suureks panuseks oli, et 1933. a võis 88% sugulavadest pidada täiesti haigustevabaks. ESSi juures töötas pidevalt 3–4 konsulenti, lisaks veel ka osalise tööajaga töötajat. Nii näiteks asusid 1936. a konsulendid Tallinnas, Väike-Maarjas, Tartus, Võrus, Pärnus, Viljandis, Märjamaal ja Kuressaares, kelle ülesanneteks oli lisaks nõuandele ka sigade tõuraamatusse märkimine ning sugusigade ja põrsaste hankimine talunikele. Esimese 15 tegevusaasta jooksul oli seltsil 1600 liiget ja selle heaks töötas 34 inimest. Kokku toodi Eestisse 147 sugusiga, eksporditi 365 ja asutati 1567 kuldijaama.

ESS likvideeriti 1947. a ENSV Ministrite Nõukogu määrusega koos teiste ühistegelike põllumajandusorganisatsioonidega.

Eesti Seakasvatajate Seltsi väljapanek näitusel Kuressaare lossis 1930. a (EPM_FP0219_0132)

ESSi väljapanek (ÜAM F 498-442 F Tartu Ülikooli muuseum ÜAMF498_442_UTKald_K17R010_29)

ESSi sugulavad ja kuldijaamad 1940. a (ÜAMF498_446_UTKald_K17R010_31._ÜAMF498_443_UTKald_K17R010_30)