Ristamise all mõistetakse eri tõugudesse või liinidesse kuuluvate sigade paaritamist/seemendamist ja saadud ristandjärglaste suunavat üleskasvatamist. Seatõugude ristamine on aretusvõte sigade produktiivsuse kiireks suurendamiseks. Esimese põlvkonna ristandjärglastel ilmneb heteroos, mis väljendub paremas söödaväärinduses, paremas elujõus, kiiremas kasvus ning suuremas viljakuses. Ristamine võimaldab saavutada tulemusi juba järgmises põlvkonnas. Kuid hilisemates põlvkondades efekt kaob. Ristamine on, võrreldes puhasaretusega paindlikum aretusmeetod, sest ta võimaldab kiiremini toota turu nõuetele vastavat toodangut. Ristamisel on võimalik katsetada paljude erinevate tõugudega ja tõusiseste rühmadega, et saavutada soovitud tulemust. Rohkearvulise aretusmaterjali tõttu on ristamisel ka suurem selektsiooniintensiivsus, sest valida on suure hulga isendite vahel.

Ristamissüsteemi valikut mõjutab eelkõige looma sigimisvõime, erinevate tõugude ristamisel saadava heteroosiefekti suurus ja ristamisel saadav majanduslik kasu.

Seakasvatuses toimub aretusristandite saamine enamasti erinevate puhtatõuliste sigade ristamisel. Tarberistandite ehk lihasigade saamiseks ühendatakse erinevad vanemliinid.

Jõudluskontrolli alused aretusfarmid toodavad aretusemiseid.

Selleks on kaks võimalust: