EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

International Pig Topics, 34, 8, lk 27, 2019

Hiina seakasvatusega tutvuja on imestunud. Esiteks, 2018. a augustis peeti Hiinas 50% maailma sigadest, teiseks, suur diferents eelmise aasta sigade arvu ja eelseisva aasta kapitaalmahukuse intensiivsusega, tipptasemel tootmiskeskused hüüdnimega „Hog hotellid“. Nad on ka üllatunud pidevast kasvust ja murettekitavatest juhtumite loetelust ning muret põhjustavad haiguspuhangud.

Kui Euroopa idaosas hakkas levima sigade Aafrika katk (SAK), hoiatasid kontrollijad võimaliku haiguspuhangu eest ja kaugeleulatuvatest tagajärgedest Hiinas. SAKi puhang algas paarisaja seaga Kirde-Hiinas, kuid põhjustas tsunami toiduahelas. Miks? Sest see juhtus Hiinas.

Sealiha kui hiinlaste peatoit on väga tähtis Hiinas. Sööki ei peeta täiuslikuks, kui selles pole tükk mõnusalt maitsvat sealiha või soolematerjali, aju või muud. Kui sealiha hind tõusis, põhjustas see inflatsiooni. Oli juhtunud, et üks toode põhjustas märkimisväärse osa üldsuse igapäevastest kuludest. Sealiha on samuti üliolulise tähtsusega Hiina maaelu majanduses. Selle tähtsust ei tohi alahinnata, sest urbaniseerumine Hiinas on tohutu. Kõik, mis seda aeglustada suudab, on teretulnud, see kehtib ka seakasvatuse kohta maapiirkondades.

Pealegi nõuab oma tagaaias või väikeettevõtetes tootmine enam tööjõudu võrreldes tööstusliku tootmisega, mis on veel oluline põhjus säilitada suur sektor väikesemahulist põllumajandust. Kuid nagu igal pool, pole plussid ainukesed, vaid tuleb nimetada ka negatiivseid külgi, kui vaadata Hiina sealihatoomist.

Sealiha tootmine vajab hulgaliselt vett, nimelt 6000 liitrit ühe kilo liha kohta. Tootmine tekitab ka hulgaliselt kasvuhoonegaase, järjestuses teisel kohal pärast veiseliha tootmist, samuti vajab palju maad tootmiseks (ka 2. kohal pärast veiseliha). Vesi ja maa on aga tähtsad teemad Hiinas. Keskkonnaprobleemid on kasvava trendiga nii numbrites kui ka raskuste poolest. Hiinal on ülemaailmne vastutus kasvuhoonegaaside vähendamises, ta vastutab globaalse vähendamise eest. Seega peab Hiina tegema olulisi ja kaugele ulatuvaid otsuseid: jõuda tagasi 500 mln juurde nagu enne SAKi puhkemist või vähendama sigade arvu Hiinas tasemele, et Hiina kui riik saab hakkama ja vajadusel saab tugineda impordile.

Miks peab Hiina importima sealiha? Sellele küsimusele on suhteliselt kerge vastata. Kui importida sealiha, jäävad kõik negatiivsed nähtused, mis on seotud sealiha tootmisega, eksportivasse riiki. Ainus, mida peab tegema, on korraldada import ja saab nautida oma õhtusööki.

Holland on hea näide, peaaegu 70% toodetud sealihast tuleb eksportida. Sööda koostisosad jõuavad Rotterdami sadamasse. Sead kasutavad vett ja importsööta ning toodavad uriini, rooja ja liha. Liha eksporditakse, uriin ja roe jäävad Hollandisse. Keskkonnaküsimusi on lihtne ette kujutada. Vesi polnud alles hiljuti probleem, sest Hollandisse sisenevate jõgede arv ja sademete hulk oli piisav. Kuid sademete muster näib muutuvat. Tavaliselt jäetakse negatiivsed küljed teisele poolele või peab selle teenuse eest maksma.

Sealihatootmine Hiinas on kallis, sest peamised ekspordimaad on USA, Kanada, Brasiilia ja Euroopa. Kui importida, peab Hiina pakkuma mõlemale elanikkonnale sealiha odavamat hinda (või peab nautima importtariife!) ja vähendama rahvuslikku sööda- ja veetarvet, vähendama keskkonnaprob- leeme ning valima paljude sealiha tarnivate riikide hulgast. Seega pole sõltuvust ühest riigist. Hiinlastele tüüpiline win-win olukord! Lähiajalugu on õpetanud paljusid Hiina ettevõtteid laiendama oma tootmist väljaspool Hiinat. Tootmine ja logistiline infrastruktuur on kohapeal ja kasutades Hiina kaubanduslikke teadmisi, võib kogu keti kasum jõuda Hiinasse.

Kas Hiina peaks sealiha importima? Selle küsimuse vastus on „jah“, aga ainult, kui palju. Kahjud, mida on põhjustanud SAK Hiinas, ja erinevate hinnangute alusel 100 kuni 250 mln siga. Arutelude huvides võiks kõne alla tulla poole koguse asendamine alternatiivsete liikidega. See vähendaks importi 100 kuni 250 mln seani, kes tuleb kasvatada, tappa ja Hiinasse eksportida.

Siit tekib kohe vaheküsimus: kuhu minna kauplema, et toodetaks ekstra 50–125 mln siga? Kui vaadata nende arvude perspektiivi, siis 125 mln siga on Põhja-Ameerika aastatoodang, 50 mln siga on enam kui aastane toodang Saksamaal või Hispaanias. Arvestades praegust suhtumist intensiivsesse loomse valgu tootmisse, on väga ebatõenäoline saada ehitusluba lisatootmisüksustele. Arvestades Hiina suurust ja inimeste sealiha eelistusi, on searümpade importimine nii ebanormaalne ja küsitav, et Hiina-väline maailm saab aidata Hiinat nende nõudmiste täitmisel. Kui lisatootmist saab rakendada või ei saa toota ja Hiina ostab kõik vajaliku maailmaturult, seisab ülejäänud maailm silmitsi sealiha puudusega.

Kas Hiina saab sellest SAKi puhangust taastuda? Enne kui Hiina asub taastumise teele, peab esmalt saama SAKi kontrolli alla. See on juba piisavalt keeruline, kuid mitte võimatu. Mitmed riigid on varem likvideerinud SAKi viiruse ka ilma vaktsiini abita. Iga riik, mis juhib likvideerimisprogrammi, peab arvestama riigisiseste spetsiifiliste aspektidega ja niisamuti ka Hiina. Väljastpoolt seda vaadates näeb see välja selline justkui kogu sealiha tootmisahel ja töötlemine on nakatatud SAK viirusega. Nakatu- nud töödeldud sealiha, nagu vorstid, on õudusunenägu mitte asukohtade või riikide suhtes, kuhu neid veetakse, aga samuti lihatöötlemisele, kust need on pärit. Paljudel maapiirkondade talupidajatel jääb järsku sissetulek saamata ja tootmine taastatakse nii kiiresti kui võimalik, mis on ilmselt liiga vara.

Hiina sealihatööstuse ümberkorraldamine nõuab suuri era- ja avaliku sektori investeeringuid nendega seotud tugiettevõtetes ja kontrollasutustes. Keegi ei tea, millal need asutused tööle hakkavad. Ja siis kui kõik on paigas ja SAK kontrolli all, on aeg vastata küsimusele, mida kõik tahavad kuulda: kas Hiina jõuab 500 mln juurde tagasi või jääb see luksuslikuks seisukohaks ja mängib ostjate domineerivat rolli võimumängus „maailmaturg“?

Tõlkis Olev Saveli
Tõuloomakasvatus 2/2020