Suurbritannia raport Euroopa Seakasvatajate Ühendusele 1999. a. mais

Jim Dewhirst
Drifffield

Tootmiskulud

Suurbritannia keskmise sealihatootja praegused tootmiskulud on 21.42 kr. tapakaalu kilogrammi kohta. Tootjate kõige efektiivsemad kulutused võivad ulatuda ainult 18…19 kroonini tapakaalu kilogrammi kohta ning kõige ebaefektiivsemad kulutused ulatuvad kuni 25 kroonini kilogrammi kohta.

Sealiha hinnad Suurbritannias (EL-i nõue 70 kg tapakaalus):

juuni 1998 21.75 kr./kg

jaanuar 1999 15.50 kr./kg

Alates 1998. aasta juulist, kui tootjad hakkasid esmakordselt sigu müüma alla tootmise omahinna, on tapakaalu kilogrammi keskmine hind olnud 16.42 kr. Sellest hinnast tuleb lahutada veel mahaarvamised. Tapamajade poolt tehtavate teenuste hinnatase on kõikuv. Suurbritannia suurima sigade tapamaja Malton Foods’i teenustasud on järgmised.

Seega oli keskmine netosissetulek, mida Suurbritannia farmerid oma sigade eest 1998. aastal said, 15.88 kr./kg.

Ülaltoodud arvud hõlmavad kõiki nii lepingute alusel müüdud sigu kui ka neid, mida müüdi avatud kiirturgudel. Umbes 30% Suurbritannias tapetavatest sigadest müüakse kiirturgudel, kus hindade üle peetakse läbirääkimisi igal reedel ja sead toimetatakse kohale järgmise nädala jooksul. Praeguse madalseisu ajal langes nädala hinnatase kiirturul pärast mahaarvamisi 9.45 krooni kilogrammist, mis tähendas seda, et sigu nädalahinna alusel müüv keskmine tootja kaotas 11.77 krooni tapakaalu kilogrammi kohta ehk 838 kr. sea kohta (keskmine omahind 21.42 kr./kg). 600 emisega seakasvatajale, kes müüb ühe emise kohta 21 siga aastas, tähendavad need arvud 200 tuhande krooni suurust nädalakahjumit.

Kui vaadelda seakasvatust tervikuna, siis on viimase seitsme kuu jooksul, mil see majandusharu kahjumisse jääma hakkas, tapale viidud 9.422 miljonit siga. Sigadelt saadud keskmine netosissetulek oli 15.88 kr./kg. Sellest põhjustatud kahju on 5.54 kr. tapakaalu kilogrammi kohta ehk 387 kr. sea kohta. Selle tulemusena ulatuvad Suurbritannia farmerite kogukahjumid nüüdseks juba 3600 miljoni kroonini, mis on ligikaudu 4800 krooni emise kohta. See omakorda annab tulemuseks 2.9 miljoni krooni suuruse kahjumi 600 emisega tootjale.

november 1997 689.94 kr. siga

detsember 1997 617.13 kr0. siga

jaanuar 1998 663.07 kr. siga

november 1998 394.13 kr. siga

detsember 1998 416.97 kr. siga

jaanuar 1999 442.20 kr. siga

Keskmise tootja tootmiskulud sigadele, kes müüakse 30 kg raskustena, on 666.40 kr. sea kohta.

Võõrukite tootmisfarmid on alates 1998. aasta maist pidevalt kahjumis. Kuus kuud enne seda oli keskmine sea hind 669.7 kr. See tähendab ühe emise kohta 63.07 kr. kasumit, kui müüakse 23.5 siga emise kohta aastas. Alates maist 1998. a.. s.t. üheksa kuu jooksul. on võõrukite keskmine hind olnud ainult 450.29 kr. siga, mis tähendab 216.1 kr. kahjumit iga müüdud sea kohta. See teeb 600 emisega tootjale kokku 2.2 miljonit krooni kahjumit.

Huvitav on seejuures märkida, et tootjad, kes sigu tapakaalu saavutamiseni kasvatavad, on kasumita tootmise perioodil kaotanud 21% kogukäibest. Samas on võõrukite kasvatajate rahaline kaotus olnud 36%.

Ükski majandusharu ei suuda kuigi kaua taluda selliseid kahjumeid, mis Suurbritannia seakasvatajatele praegu osaks on langenud. Pole üllatav, et detsembrikuine loendus näitad kasvatatavate sigade arvu olulist vähenemist.

Missugust mõju avaldab see sigade hinnale, jääb teadmata, sest ELis tervikuna on turul endiselt saadaval liiga palju tapale minevaid sigu. Üldiselt arvatakse, et Suurbritannia sigade koguarv pidevalt väheneb ning pole üllatav, kui tulevikus kahaneb see veel 10% võrra.

Edasiste sigade arvu vähendamist tust silmas pidades on oluline toetuste suurus, mida see majandusvaldkond lähema paari kuu jooksul pankadelt saab. Siiani on pangad seakasvatajaid igati toetanud, aga kui turuhinnad oluliselt ei tõuse, ei saa see enam kaua kesta. Praegusel hetkel on pangad valmis laenama kuni 19 000 kr. emise kohta. Kui laenamine peaks tõusma 23 000 kroonini emise kohta, on pankadel tõesti põhjust hakata muretsema selle ettevõtlusvaldkonna elujõulisuse pärast. Hiljuti lõpetas üks pank vekslite lunastusõiguse seakasvatajale, kelle laenud olid tõusnud peadpööritavasse kõrgusesse – 38 000 kroonini emise kohta. Täiesti ilmselt oli pank antud juhtumi puhul juba tükk aega asjade seisu pärast muret tundnud, enne kui karmid abinõud tarvitusele võttis! Kui pangalaenud kõrvale jätta, siis pole kahtlustki, et Suurbritannia seakasvatajate võlgnevused toorainete tarnijatele, eriti söödasegude valmistajatele, on viimase kaheksa kuu jooksul alates 1998. a. juunistkasvanud liiga suureks. On kindel, et paljud tarnijatest püüavad praegu saada ülevaadet, kui palju on katteta võlgnevusi raskustesse sattunud seakasvatajatel. Samuti ei tohiks unustada ka seda, et lisaks kauplemisest saadavate kahjudega toimetulekuks on Suurbritannia loomakasvatajad pidanud leidma veel ka kapitali, et üle minna sigade vabapidamisele. Hinnangute kohaselt peeti 70% Suurbritannia seakarjadest sulgudes. Vabapidamisele üleminekul ulatusid kogukulud piirkonniti 3900 miljoni kroonini. Kui võtta aluseks praegu kasvatatavate loomade arv, teeks see 5500 krooni sea kohta ehk 600 seaga seakasvatajale teeks see kulutuste kogusummas 3,3 miljonit krooni. Vabapidamise süsteemi kasutamise eest pole ergutusrahasid makstud.

Toidukaupade jaemüüjad, kes nõuavad (ja selle üle ei tuleks imestada), et kogu nende Suurbritannia päritolu kaup peab tulema loomakaitseeeskirjadele vastavatest farmidest, pole esitanud samasuguseid nõudmisi neile kaupadele, mis tulevad välismaalt. Mainitud asjaolu on põhjustanud seakasvatajate hulgas suurt pahameelt. Pahameeleprotsess kulmineerus massimeeleavaldusega Londonis 26. jaanuaril, kus osales 3000 seakasvatajat ja nende perekonnaliiget. Meeleavalduse juhtide (Suurbritannia Seakasvatajate Toetusgrupp) nõudmiseks oli, et jaemüüjad peaksid tarnijatelt sisse ostma ainult sellist liha, mis vastab Suurbritannias kehtestatud nõudmistele, ja seda nii loomakaitseseaduste kui ka liha-kondijahu söödaratsioonist väljaarvamise osas.

On välja arvutatud, et vabapidamise süsteemile üleminekuga seotud täiendavad kulutused on umbes 35.7 kr. toodetud kasvatatud sea kohta. Tapajäätmetest valmistatud liha-kondijahu puudutavast seaduse täitmist tulenevad kulutused lisavad veel täiendava 69.02 kr. sea kohta. Järelikult lisavad need kaks seadusandlikku akti tootmiskuludele 1.49 kr. iga tapakaalu kilogrammi kohta.

Paljude seakasvatajate jaoks on ainsaks pääsemislootuseks valdkonna tasuvuse kiire taastamine, mis saabub siis, kui jaemüüjad hakkavad võtma seakasvatuse toetamist tõsisemalt, kui nad seda viimase kaheksa kuu jooksul alates 1998. a. juunist on teinud.

Refereerinud Riho Kaselo