Enim toodetakse Eestis sealiha

Ph D Matti Piirsalu, Tiia Reede
Põllumajandusministeeriumi põllumajandusosakonna loomakasvatusbüroo

Seakasvatus on Eestis piimatootmise kõrval tähtsuselt teine loomakasvatusharu. Sealiha osatähtsus kogu lihatootmises on viimasel ajal 54% (1998) kuni 56% (2001). Eesti põllumajanduspoliitika on alates taasiseseisvumisest lähtunud vabakaubanduse ja turust tuleneva regulatsiooni põhimõtetest, mis on tugevalt mõjutanud ka sealiha tootmist. Võrreldes teiste Euroopa Liidu sea- kasvatusmaadega on Eesti tootmisnäitajad tagasihoidlikud, kuid tootmise tasuvus on viimasel ajal meie jaoks muutunud paremaks.
Sealihatoodang on pärast taasiseseisvumist vähenenud 3 korda (joonis 1). Alates 1993. aastast on sealihatoodang püsinud 30 000 tonni ringis. 2001. a toodeti Eestis 31 800 tonni sealiha, mis teeb 3,2%-lise kasvu võrreldes 2000. aastaga. Sealihatootmise madalseis 90-ndate aastate alguses oli põhjustatud ebasoodsast sealiha ja söödavilja hinna suhtest.
1999. aastal sealiha maailmaturuhindade langusest tingitud suured hinnakõikumised põhjustasid olukorra, kus 1999. a aprillis ostis mõni lihatööstus searümpasid kokku hinnaga 7 kr kilo. Searümba hind sellel ajal oli 13…17 kr/kg, 2001. aasta lõpul maksti searümba eest 30 kr/kg.

Tabel 1. Sealiha hind võrreldes EL hindadega kr/t

Allikas: PM Informatsiooni ja tulupoliitika büroo

Käesolevaks ajaks on lihatoodang langenud 2001. a tasemeni, mil siseturuvajadustest kaeti impordiga 28% (joonis 2).
Kui 1991. a sealiha veel ei imporditud, siis 1993. a oli imporditava sealiha kogus 1144 t, 1999. a juba 12 835 t. 2001. aastaks vähenes sissetoodava sealiha kogus võrreldes eelmise aastaga ühe tonni võrra. 2001. a imporditi sealiha peamiselt EL maadest – Taanist (27,6%), Soomest (19%), Rootsist (11,7%), Belgiast (10,4%) ja Poolast (12,7%), kus toetatakse nii tootjat kui eksportijat.
Ekspordi kogused on kasvanud alates taasiseseisvumise algusest, sealiha eksport oli kõige suurem 2000. aastal – 5483 t, eelmisel aastal aga vähenes kogus 3786 tonnini. Enamasti läheb sealiha Lätti (65%), Leetu (33%) ja tühine osa Venemaale (0,4%).
2001. a lõpuks oli sigade arv vähenenud 3,2 korda. Seakasvatuse madalseis oli 1999. a, mil Eesti Statistikaameti andmetel oli meil ainult 285,7 tuhat siga (joonis 3).
Sigade arvu järsk tõus algas 2001. aasta algul, sest lihadefitsiit ja selle kõrgenenud hinnad motiveerisid tootjaid seakasvatust hoogustama. 1999. aastaga võrreldes ligi kolmandiku võrra suuremad kokkuostuhinnad (keskmiselt 25…28 kr/kg) võimaldasid suurematel lihatootjatel investeerida seakasvatusse.
Eesti Statistikaameti andmetel suurenes 2001. aastal lihatööstuste poolt kokkuostetud sigade arv eelneva aastaga võrreldes 2,2%, vastavalt 210 300 ja 205 600 siga.
Imporditud sigade väike arv näitab, et Eestisse on sisse toodud ainult tõusigu. Eksporditud sigade arvu kasv näitab viimasel aastal suurenenud nuumsigade väljavedu naaberriikidesse, Lätti 95%, väike osa Venemaale ja teistesse riikidesse.
Pidev sealiha hinnatõus Eestis alates 1993. aastast ei ole vähendanud vastavate toodete tarbimist, vaid vastupidi – tarbimiskogused ühe inimese kohta on isegi tõusnud ja aastast 1999 jäänud stabiilseks. Sealiha tootmine ja tarbimine sõltub ka sellest, millised on elanikkonna sissetulekud. Kui 1990. a oli Eestis lihatarbimine inimese kohta 78 kg aastas, millest sealiha moodustas 61,5%, siis viimastel aastatel on sealiha osatähtsus kogu liha tarbimises 45…50% ringis.
Sealiha tarbimine langes 1990. aasta keskmiselt, 46 kg tasemelt ühe elaniku kohta 20 kg-le 1993. aastal. Alates 1994. aastast on sealiha tarbimine kasvanud. 1999. a oli see 30 kilogrammi elaniku kohta aastas ning on jäänud paaril viimasel aastal sellele ligilähedaseks (joonis 4 ja 5).
Eesti näitajad on olnud väga muutlikud ja hüppelised. Euroopa Liidus on viimase üheksa aasta jooksul olnud sealiha tarbimine võrdlemisi stabiilne, see lihtsustab ka prognooside tegemist.
Prognoosimaks sealiha tarbimist Eestis lähima 5…10 aasta jooksul, peab arvestama, et ka meil ei toimu lähitulevikus mingit imelist hüpet sealiha tarbimise tõusu suunas.
Seoses tootmise langusega on kahanenud ka Eesti sealihaturu võime kindlustada kodumaist tarbijat kohaliku toodanguga.
Alates 1994. aastast ei kata Eestimaa sealihatoodang enam sisetarbe vajadusi ning viimased 8 aastat me tarbime sealiha rohkem, kui suudame ise toota. Eestis on võimalik toota kõiki lihaliike rohkem, kui siseturg vajab, kuid millisel ajavahemikul selline tase tulevikus saavutatakse, sõltub suurelt osalt maailma ja Euroopa turgude situatsioonidest.
Lähima 6…8 aasta jooksul on seatud sealihatootmises eesmärk – ühtlustada sisetarbimise ja Eesti sealihatoodangu tasemed.
Eesti Statistikaameti andmetel oli meil 2001. aasta lõpul 340 100 siga, neist ettevõtetes 82,8% ehk 281 800 ning taludes ja perefarmides 17,2% ehk 58 300. Sigade arv suurenes peamiselt suurtootjate arvel. Seakasvatusega tegelevaid majapidamisi oli loenduse andmetel 12 120. Keskmiselt oli ühes seakasvatusega tegelevas majapidamises 28 siga.
Eestis toodetavast sealihast tuleb põhiline osa ettevõtetest, väiksem osa seakasvatustaludest ja eramajapidamistest. Seakasvatuses väheneb elanikkonna maja- pidamistes peetavate sigade arv ja kaugemas perspektiivis arenevad välja seakasvatustalud. Prognoosi kohaselt jäävad konkurentsis püsima seakasvatused, kus on vähemalt 1000 siga.
15. juuli 2001. a seisuga jaotub sigade arv maakonniti erinevalt (joonis 6).
Suur osa sigu on Viljandimaa tootmisettevõtetes/majapidamistes – 76 900 ehk 27% sigade arvust. Suuremad sealihatootjad asuvad Lääne-Viru, Järva, Rapla, Tartu ja Jõgeva maakondades, kus peetakse vastavalt 35 200; 30 500; 25 660; 22 100 ja 21 700 siga (joonis 6).

Tabel 2. Sigade jaotus majapidamistes (seisuga 15. juuli 2001)

ESA andmed

Arvestades sealiha tarbimise ja tootmise traditsioone ning sealiha tootmise paremat tasuvust võrreldes veise- ja lambaliha tootmisega, peaksime tulevikus suutma rahuldada elanikkonna nõudluse sealiha järele.
Et sealihatootmises puuduvad spetsiaalsed subsiidiumid ja tegemist on suhteliselt vaba turuga, siis peame rääkima meie tootmise konkurentsivõimelisusest ja tootmise efektiivsuse suurendamise võimalustest.
Käesolevaks aastaks prognoositav sealiha maailmaturuhinna langus küll mõneti pidurdab 2000. aasta lõpul alanud sealihatootmise kasvu, kuid sellele järgnev hinnatõus annab aga ilmselt jällegi tõuke tootmise laiendamiseks. Samas tapavad ja turustavad mitmed suurtootjad oma sead ise, mistõttu nende tulu sõltub eelkõige seakasvatuse efektiivsusest.
Ehkki prognooside kohaselt teravilja maailmaturuhinnad tõusevad, võimaldab teraviljatootjatele makstav tulutoetus väärindada oma ettevõttes toodetud teravilja sea- lihaks madalama hinnaga, see võimaldab omakorda sealihatootmise arendamist.
Sealiha tootmist mõjutavad tegurid
I. Sealiha hinda mõjutavad tegurid
Sesoonsus – aasta algul hind odavneb, aasta teisel poolel tõuseb.
Eesti elanike madal ostuvõime ja tootjate tihe konkurents piirab hinnatõusu.
Puudub eksport Euroopa Liitu.
Sealiha kokkuostuhinnad on seotud maailmaturu hindadega.
Viimase sea- ja linnuliha hinnatõusu taga oli maailmaturuhinna tõus (suu-sõrataud ja BSE).
II. Sisetarbimine
Arvestades liha kui kallima toiduaine tarbimise sõltuvust elanikkonna ostujõust, kuid samas prognoositavat elanikkonna reaaltulude kasvu ning toidukaupade aeglasemat hinnatõusu võrreldes teiste kaupade ja teenuste hindade tõusuga prognoosiperioodil, võiks liha tarbimine saavutada kõrgema taseme kui prognoositud (30 kg ja rohkem).
Tarbimist ühe elaniku kohta, nagu see oli kaheksakümnendate aastate lõpus (85…87 kg elaniku kohta), ei ole võimalik niipea saavutada, sest liha on kujunenud üheks kallimaks toiduaineks ning inimeste ostujõud ei kasva hüppeliselt.
Tarbimise prognoosimisel võiks aluseks võtta lisaks varasemale kõrgtarbimisperioodile Eestiga samades klimaatilistes tingimustes asuvate ja sarnaste tarbimisharjumustega riikide tarbimistasemed. Euroopa Liidus tarbiti 2000. aastal keskmiselt ühe elaniku kohta liha kokku 95,8 kg (sh veise-, sea-, lamba- ja linnuliha kokku 87,8 kg), Eestiga piirnevates riikides oli tarbimine Soomes 69,2 kg (66,6kg), Rootsis 72,2 kg (71,8kg) ja Taanis 107,2 kg (103,8 kg) liha elaniku kohta.
III. Ekspordivõimalused
Kui avanevad soodsad võimalused eksportida liha ja lihatooteid Euroopa Liitu, Venemaale ja teistesse riikidesse, suureneb Eestis sealihatootmine.
IV. Toetused. Tururegulatsioonid
Otsetoetused sealihale puuduvad. 1999. a maksti ainult 153 kr emisetoetust jõudluskontrolli all olevatele emistele.
Aretusprojektideks saavad sihtotstarbelist tõuaretuse toetust aretusühistud.
Puuduvad tollimaksud impordile (eksisteerib vaid üldine käibemaks 18%, mis lisandub igale ostule ka siseriiklikult).
SAPARDi toetus kehtib ainult seakasvatushoonete ehitamiseks ja rekonstrueerimiseks ning keskkonnaprojektideks.
Ei rakendata eksporditoetust.
Järeldused, eesmärgid, prognoos
Eelnevast võib järeldada, et Eestil on potentsiaalsed võimalused toota liha koguses, mis kataks siseturuvajaduse ja isegi ületaks selle.
Eelkõige peaks suurenema sea- ja linnuliha tarbimine ning vähenema veiseliha tarbimine, sest viimane on teistest lihaliikidest kallim. Sealiha tarbimine, arvestades eestlaste tarbimisharjumusi, peaks aga suurenema, mitte jääma praegusele tasemele.
Liha siseturuvajaduse prognoositav maht 2008. aastal kaetakse sealiha osas 100%-liselt. Veiseliha osas jääb isevarustatuse tase 95%-le ja linnulihal 53% tasemele.
Prognoos
Kokkuostuhinnad jäävad suhteliselt stabiilseks (kõikudes 10% ulatuses).
Jätkavad tõusu kvaliteetsete lihatoodete jaehinnad.
Kvaliteetsete toodete hindade kallinemisega paralleelselt jätkub odavamate toodete turuletulek hinnatundlikule tarbijale.
Lootused EL astumisel
Samad ekspordi-impordi reeglid nagu senistel liikmesmaadel. Meie seakasvatussektor oli väga halvas olukorras, kuna lihatöötlemisettevõtted ostsid sealiha Lääne- Euroopast, kus hind oli eksporttoetuste tõttu alla selle omahinna.
Loodame tagada tõhusat veterinaarset kontrolli.
Soov tõsta sigade pidamise ja sealiha tootmise tehnoloogilist taset.
Tulevikuennustus
Hollandi Purdue ülikooli uurimus näitab, et kõrgete tootmiskuludega (EL) riikide sealihaeksport, mis praegu moodustab 48% koguekspordist, kahaneb poole võrra, samas kui eelpool nimetatud madalate kuludega riikide osakaal ekspordis kahekordistub.
Taanis maksab üks nael sealiha (0,45 kg) 2.64 dollarit ja Hollandis 2.13 dollarit, Kanadas vaid 1.29 dollarit ja USA suurtootjatel 1.24 dollarit. /Reuters, ÄP 20.10.00/

Joonis 1. Lihatoodang Eestis (sh sealiha)
Allikas: Eesti Statistikaamet

Joonis 2. Sealiha eksport-import 1993…2001
Allikas: PM Kaubandusbüroo

Joonis 3. Sigade arv, elussigade eksport-import
Allikas: ESA

Joonis 4. Sealiha tarbimine ühe elaniku kohta aastas
Allikas: PM, kaubandusbüroo ja EL prognoos

Joonis 5. Sealiha tootmine, tarbimine ja isevarustatavus
Allikas: PM kaubandusbüroo

Joonis 6. Sigade suhteline arv maakonniti