Eesti erafarmi põrsakasvatuse majandamine

magistrant Varpo Vare, emeriitprofessor Olev Saveli
EPMÜ LKI

Kuigi tegemist on täistsüklilise tootmisfarmiga, on uuritavaks materjaliks põrsakasvatusega seonduvad kulud 2002. ja 2003. aastal. Hoonete kompleks koosneb kuuest eri laudast, mis on omavahel ühendatud koridoriga. Farmis on kasutusel voorpoegimiste süsteem, kus põrsad võõrutatakse nelja nädala vanuselt ning pärast võõrutust jäävad nad veel kuni kaheks nädalaks samasse sulgu. Kui põrsad on 5...6 nädala vanused, viiakse nad üle kesikute sigalasse, põrsa keskmine mass on 10 kg.
Uurimise all on kõik kulud, mis on seotud reproduktsiooniga. Kulud on välja toodud aasta jooksul sündinud ja võõrutatud põrsa kohta. Samas ka kulud pesakonnale ja kasumi näide põhikarja emise kohta.
2002. aasta kogukuludest – 1 220 584 krooni – moodustas kõige suurema osa sööt – 72,7% (tabel 1). Ü. Olli ja L. Niguli andmetel oli Eestis juba 1991. aastal sööda osatähtsus samal tasemel. Oma- ja ostusööda osakaal on praktiliselt võrdne, vastavalt 35,3% ja 37,4%. Omasööda moodustab põhiliselt teravili, mille omahinnaks on 1.50 kr/kg. Ostusööda alla kuuluvad söödakontsentraadid, srotid, lubjakivisõmerik ja granuleeritud põrsasööt. Aastaemise kohta tehti söödakulutusi 4666 kr, pesakonnale 2572 kr, sündinud põrsale 259 kr ja võõrutatud põrsale 313 kr.

Tabel 1. Põrsakasvatuse tootmiskulud Eesti erafarmis 2002. a 

On näha, et sündinud ja võõrutatud põrsa kohta tulevate kulude erinevus on väike, kuna võõrutatud põrsale antakse nädal enne ja nädal pärast võõrutust granuleeritud võõrutussööta, aga teisest nädalast minnakse üle omavalmistatud põrsasöödale. Seega lisakulutused ostusöötadele on olnud väikesed ja kuna põrsastel on söödaautomaadid, jääb ka sööda raiskamine vähemaks.
Teise koha kuludest hõivab töötasu 12%ga. Arvesse on võetud poegimissigala talitaja töötasu, sest ta hooldab ka seemendussigalat, osa farmijuhataja töötasust ning osa nuumikute ja kesikute talitaja töötasust, kuna tema hooldada on ka vabad ja tiined emised.
Aastaemise kohta moodustas töötasu kogu kuludest 770 kr, pesakonna kohta 425 kr, sündinud põrsa kohta 43 kr ja võõrutatud põrsa kohta 52 kr.
Kolmas oluline näitaja on energiakulu 7,7%ga. Põhiosa kogu sigala energiast tarbibki poegimissigala, kus pesakondade kohal olevad soojenduspirnid põlevad viie nädala jooksul.
Teised kulunäitajad moodustavad kogukuludest igaüks 1...2%. Ravikulude osakaal on hoitud minimaalsena, kuna ravimid on liiga kallid. Farmis vaktsineeritakse sead punataudi vastu ja regulaarselt tehakse ka dehelmintiseerimist e ussitõrjet. Põrsastele süstitakse rauapreparaate koos B12-vitamiiniga. Kõik muu vajalik, mis ostetakse veterinaarapteegist, kuulub veterinaarteenuste hulka. Jõudluskontrolli teenusi osutavad Jõudluskontrolli Keskus ja Eesti Tõusigade Aretusühistu. Seemenduskulud moodustab seemendusjaamast ostetud tõukultide sperma. Materjalidena tulevad arvesse kulutused sidele, ostetud luuad, ultraheliaparaat, saepuru allapanuks, soojenduspirnid jm. Remondikulud on samast aastast, näiteks lautade lupjamisele.
Kokku kulutati aastaemisele 6424 krooni, pesakonnale 3538 kr, sündinud põrsale 356.48 kr ja võõrutatud põrsale 431.61 kr. Seega maksis võõrutatud põrsas tootjale 431 kr, ja kui arvestada, et 10kilose põrsa müügihind on Eestis keskmiselt 500 krooni, siis 2002. aastal oleks tootmisfarm põrsaid realiseerides saanud keskmiselt ühe põrsa kohta 69 kr kasumit.
Kasum emise kohta, kui põrsa elusmassi hind on 50 kr/kg, oleks järgmine: põrsa hind: 10 kg × 50 kr = 500 kr; põrsaste maksumus müügil: 2728 × 500 = 1 364 000 kr; kasum = kogutulu 1 364 000 – kulud 1 220 584 kr = 143 416 kr; kasum emise kohta: 143 416 kr : 190 = 755 kr.
2003. aasta põrsakasvatus oli kulude poolest edukam kui 2002. aasta (tabel 2). Aastaemiste arv suurenes vaid 10 võrra, kuid edu saavutati emiste viljakuses, mistõttu saadi 56 pesakonda rohkem.
Söötade osakaal kogukuludes on sama mis eelneval aastal – 72%, kuid oma- ja ostusööda suhe on 2002. aastaga võrreldes muutunud vastupidiseks. Oma mõju söötade paremaks kasutamiseks avaldas farmis veski ja söödasegisti käikulaskmine 2003. a aprillis. Samade söödakulutustega saavutati omahinna alanemine emiste viljakuse paranemise tulemusena. Söödakulud emisele moodustasid 4320 kr, pesakonnale 2154 kr, sündinud põrsale 219 kr ja võõrutatud põrsale 273 kr. Söödakulutuste vahe võrreldes 2002. aastaga on 418 krooni pesakonna kohta.

Tabel 2.  Põrsakasvatuse tootmiskulud Eesti erafarmis 2003. a 

Töötasu on vähenenud 0,6% võrra, millele avaldas mõju sealiha madal kokkuostuhind 2003. aasta jooksul. Veterinaarteenuste ja jõudluskontrolli kulud on samal tasemel, 2,3%lt 0,6%le on aga vähenenud kunstliku seemenduse osakaal. See tuleneb oma põhikarja kultide paremast kasutamisest.
Materjalide kulusid mõjutas üleüldine hindade tõus Eestimaal. Remondi osas investeeriti poegimissigala sõnnikumajanduse parandamiseks, milleks osteti lägapump ja kraabiketid.
Kogu kulutuste osas tuli võõrutatud põrsa omahinnaks 377 krooni, (vahe 2002. aastaga –54 kr). Pesakonna kohta oli edu 558 krooni.
Kasum emise kohta oleks:
põrsa hind 10 kg × 50 kr = 500 kr; põrsaste maksumus müügil: 3068 × 500 = 1 534 000 kr;
kasum = kogutulu 1 534 000 – kulud 1 194 714 kr = 339 286 kr;
kasum emise kohta: 339 286 kr : 200 = 1696 kr.
Vahe 2002. aastaga +941 kr
Seega, parandades emiste viljakust ja söötmistingimusi kogu karjas, saavutati ka vähese põhikarja emiste arvu kasvuga märgatav kokkuhoid kulutustes. Kui tootja sai 10 kg raskuse võõrutatud põrsa müümisel 2002. aastal 59 kr kasumit, siis 2003. aastal tõusis see 123 kroonini.
Soome ja Eesti põrsakasvatuse kulutuste võrdlus
Soomes tegelevad põrsakasvatusega ja põrsaste müügiga väiketalud. Enamik neist tegeleb selle kõrval ka muu tootmisega, sest üksi põrsakasvatusega selliseid väiketalusid ära ei majanda.
Soome ja Eesti põrsakasvatuse kulutuste võrdlemiseks on esitatud Soome 232 jõudluskontrolli aluste põrsakasvatustalude keskmised ja Antti põrsakasvatustalu 2000. aasta ning Eesti erafarmi kahe aasta tootmiskulude struktuur, samuti kattetulu emise kohta tollal kehtinud Soome markades ning Eestis kroonides (tabel 3).
Vaatamata sellele, et Eesti erafarmil oli kasutada 20 korda enam maad, kasvatati emiseid vaid 4...6 korda rohkem. Emiste viljakus oli Soomes 3 põrsa võrra suurem.
Kogukuludest on kahekordne vahe söötade osakaalus – Soomes 37...43% ja Eestis 72%. Oma- ja ostusööda vahekord on Soomes ostusööda kasuks, kuid Eesti farmis on see 50:50, mis võimaldab Soomes suuremat töötasu maksta (24...30% Eesti 11...12% kõrval).
Energiakulu on Eesti farmil suurem, see viitab Eesti energiatootjate poolt kehtestatud liigsele hinnasurvele. Soome talud investeerivad palju, mida on näha suuremast muutuvate kulutuste osakaalust – 28...29%, kuid Eesti erafarm on põrsakasvatusse vähe investeerinud. Eesti farmil on korralik poegimissigala, kuid parandada tuleks poegimissulge ja sisekliima stabiilsust. Suuremaid investeeringuid pole veel julgetud ette võtta, kuna sealiha turul valitseb pidev ebastabiilsus.

Tabel 3. Soome ja Eesti põrsakasvatusfarmide võrdlus

Emise kohta saadud tulu on Eestis 2003. aastal arvuliselt võrdväärne Soomega, kuid peab arvestama vääringute erinevusega (2000. a 1 FIM = 2.60 EEK) ja palkade tasemega.

Soovitused Eesti seakasvatajatele
1. Iga tootja võiks teha, kui võimalik, igal aastal kalkulatsiooni nii reproduktsioonile kui ka nuumsea kasvatamisele tehtud kulutustest. See annab tootjale ülevaate tootmise edukusest ja võimaluse teha vajalikke muudatusi kasulikumaks sealiha tootmiseks.
2. Nelja nädala vanuselt võõrutatud põrsast võib edukalt realiseerida 5...6 nädala vanuselt. Samas tuleb arvestada, et nooremad põrsad vajavad mugavaid transpordi- ning eale vastavaid söötmis- ja pidamistingimusi.
3. Et saavutada häid tulemusi emiste viljakuse parandamisel, peaks põhikarja emised ja kuldid olema jõudluskontrollis. Põhikarja täiendust tuleks kindlasti valida testiandmete alusel. Kõik testitud emiste andmed võiks olla ka Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasis, sõltumata sellest, kas tegemist on aretusfarmi, tootmisfarmi või lihtsalt väiketootjaga.
4. Tootja, kellel on oma põllumaad ja põlluharimistehnikat, võiks teravilja ise kasvatada. Praeguste pidevalt muutuvate hindade juures on ainult ostusöödaga raske positiivselt majandada. Eriti raske on väiketootjatel, kes annavad samuti tõhusa panuse Eesti seakasvatusele. Loodetavasti leevendab käivitunud toetuste süsteem olukorda ja aitab kaasa sellele, et tootja kasvataks ise teravilja. Nii oma- kui ostuteraviljast tuleks teha söödaproovid, et tagada kogu karjale kvaliteetne sööt.
5. Ära ei tohiks unustada ka sigade söötmis- ja pidamistingimusi. Kui siga saab kvaliteetset sööta, vett ja ruumis vabalt liikuda, lauda õhk ja valgus on normis, maga- misase kuiv, siis saame kindlasti paremad tulemused sigade söödakasutuses, ööpäevases massi-iibes ja emiste jõudlusnäitajates. Et sea eluiga on niigi lühike, siis teeme talle sellegi elutsükli meeldivaks.