Pm-dr Alo Tänavots Eesti Maaülikool, tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Pm-knd Aarne Põldvere Eesti Tõusigade Aretusühistu
Seakasvatus on Eestis piimakarjakasvatuse järel tähtsuselt teine loomakasvatusharu, kuid kogu lihatoodangust moodustab sealiha üle poole. 2018. aastal ostsid Eesti lihatöötlemisettevõtted kokku 442 800 siga, kellelt saadi 35 980 tonni liha. Viimase kümne aasta jooksul, 2009– 2018, on sealiha tootmine Eestis kasvanud 7853 tonni ja kokkuostetud sigade arv 90 700 sea võrra (Eesti Statistikaamet, 2019).
Nagu teisteski majandusharudes, sõltub ka sealiha hind pakkumise ja nõudluse vahekorrast turul, mida omakorda võivad mõjutada erinevad tegurid nagu näiteks söödateravilja ja sealiha maailmaturu hind, kauban- duspiirangud, taudide esinemine jne. Lihatööstus ja seakasvataja peavad omavahel kokku leppima sealiha hinnastamise alused. Eestis ja enamikus Euroopa Liidu riikides on valdavalt kasutusel hinnakujundamise meetod, kus tasu realiseeritud sea eest kujuneb searümba ühe kilogrammi eest makstava hinna ja selle tailiha osakaalu alusel. Lisaks sõltub searümba eest makstav hind tapetud sea soost, vanusest ja rümbamassi vahemikust. Rümbad jaotatakse lähtuvalt tailiha osakaalule kvaliteediklassidesse, mida tähistatakse tähtedega S, E, U, R, O ja P. Vastavalt seadusele on selline searümpade klassifitseerimine ko- hustuslik tapamajades, kus tapetakse aastas keskmiselt üle 200 nuumsea nädalas (Veise-, sea- ja lambarümpade…, 2018). Kvaliteediklassi määramiseks kasutatakse tailihamõõturit, mille on heaks kiitnud Euroopa Liidu Komisjon (Authorising methods for grading…, 2005). Eestis on sellisteks seadmeteks mehaaniline vahend Intraskoop ja ultraheli tehnoloogial töötav Ultra-FOM 300. Kuna viimati nimetatud seadme jõudlus on oluliselt suurem, siis kasutatakse seda tapamajades (neljas lihatööstuses), millele laieneb eespool nimetatud klassifitseerimiskohustus.
Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade tailihamõõturiga Ultra-FOM 300 hinnatud sigade rümbanäitajatest aastatel 2009–2018.
