Oleme viimastel nädalatel saanud lugeda lugusid sellest, kuidas meie seakasvatajad on tegevust lõpetamas, kuidas hädas on ka kõige suuremad turuosalised ja kuidas toetused jõuavad sinna, kuhu nad jõudma ei peaks. Jättes kõrvale meie põllumajanduse igipõlised iga sektori sisesed Andreste ja Pearude kaikavedamised, siis mis oleks, kui mõtleksime ühiselt, mida saame kõik teha selleks, et ka edaspidi meie seakasvatus püsiks ja kodumaine liha meie laualt ei kaoks, kirjutab maaeluminister Urmas Kruuse.
Seakasvatussektor on täna raskustes. Kuigi sealiha hinnad näitavad stabiliseerumise märke, on see üks vähestest sektoritest, kus hinnad püsivad oluliselt allapoole COVID pandeemia eelset taset. Seda mõjutab ebasoodne olukord üleilmsetel turgudel, mille tulemusel sealiha pakkumine Euroopa turul on suur. Samuti on seakasvatus üks enim sisse ostetavast söödast ja selle hinnast mõjutatud sektoreid, söödahind moodustab enam kui poole seakasvatuse kuludest. Arvestades, et teraviljahinnad püsivad kõrgel ning lisaks on kasvanud muude kulude, eelkõige energiakulud, siis on sektori jätkusuutlikkus ja sissetulekud väga suure surve all.
Lugege edasi: Maablogi
