100 aastat sigade aretust
eelistage kohalikke sealihatooteid
100 aastat sigade aretust
Laura Pajumaa
Eesti Maaülikool
Veterinaarmeditsiini kursusetöö 2020
Kannibalismi esinemine on tänapäeval intensiivse tootmisega farmides seotud eelkõige loomade heaoluga. Kaasaegsetes suletud süsteemidega seakasvatusettevõtetes on laialdaselt levinud põrsaste sabade lõikamine varases eas vältimaks hiljem tekkivaid probleeme kannibalismiga. Antud ennetusmeede vähendab sabade hammustamise esinemissagedust, kuid ei kõrvalda probleemi. Seetõttu on läbiviidud suurel hulgal uuringuid, et välja selgitada, millised riskitegurid tõstavad hammustamiste esinemist karjas. Antud töö eesmärgiks on üle vaadata meetmed, mida saab kasutada kannibalismi kontrollimiseks võttes arvesse hiljutisi uuringuid.
Sigadele tuhnimismaterjali pakkumine ning võimalus närida mänguasju näitasid kannibalismi ennetamisel kõige paremaid tulemusi. Igapäevane väikestes kogustes loodusliku päritoluga materjali lisamine sulgudesse võib olla efektiivne vähendamaks märkimisväärselt liigikaaslasele suunatud oraalset käitumist. Mitmed uuringud tõestavad, et sigade pidamine täis- restpõrandatel suurendab oluliselt kannibalismi esinemist, kuna aedikute varustamine allapanuga ei ole tihtipeale võimalik lägaeemaldussüsteemide ummistumise tõttu.
Epidemioloogilised uuringud tõestavad, et olulisel kohal on ka aastaaja, söötmistingimuste ning soo mõju kannibalismi esinemissagedusele. On leitud, et piisavate söötmiskohtade tagamine võib vähendada kannibalismi riski, kuna sellega on sööturi juures tunglemise tõttu vallanduv agressiivne käitumine viidud miinimumini. Uuringud näitavad, et saba hammustamiste esinemisele avaldavad väikest mõju tõug ning grupi suurus. Võõrutusvanuse ja ventilatsiooni olulisus kannibalismi esinemist mõjutatavate faktoritena nõuavad lisauuringute läbiviimist. Lisaks tuleb arvestada, et eksperimentaalsete uuringute läbiviimine riskifaktorite mõju väljaselgitamiseks on keeruline, kuna kannibalism esineb enamasti puhangutena.
Sigade kannibalism on kaasaegse seakasvatuse üks kulukas ja loomade heaolu mõjutav probleem, mida iseloomustab eelkõige sabade, kuid ka kõrvade ning külgede hammustamine. Sutherland et al. (2008) kirjeldavad kannibalismi kui ebanormaalset, patoloogilist käitumist, mis esineb peamiselt (kuid mitte ainult) võõrdepõrsastel, kes elavad suure asustustiheduse ja allapanuta aedikutes. Selline käitumine on indikaatoriks, et loomadele ei ole tagatud loomuomaseid tingimusi. Sead on oma iseloomu poolest uudishimulikud ning aktiivsed loomad, kes suure osa päevast veedavad tuhnides. Tänapäeva farmides ei ole võimalik sigadele taolisi tingimusi pakkuda, nad hakkavad kompenseerima igavust ja puudulikku uurimis-, mängimis- ning tuhnimiskäitumist liigikaaslaste hammustamisega (Li et al., 2017).
Lisaks keskkonnast tingitud faktoritele võivad kannibalistliku käitumise käivitada teised faktorid nagu stress, geneetika ja söötmine (Harley et al., 2014). Peamisteks riskifaktoriteks on tuhnimist soodustavate materjalide puudumine aedikutes, restpõrandad ning tunglemine sööturi juures (D’Earth et al., 2014). Tihtipeale esinevad kõik need riskitegurid suletud tootmistingimustes. Kuna kannibalismi esinemissagedust ühes või teises aedikus on raske ette ennustada, siis on tänapäeval enim levinud ennetusmeetmeks sabade lõikamine (Ursinus et al., 2014). Antud protseduur vähendab küll saba hammustamiste esinemist karjas, kuid on sigadele valulik ning haava kaudu sisenenud haigustekitajad võivad põhjustada süsteemset haigestumist (Herskin et al., 2016).
Ursinus et al. (2014) väidavad, et on olemas lahendusi, mis ei nõua ilmtingimata sabade lõikust. Nimelt on kannibalism harva probleemiks karjades, kus sigu söödetakse kvaliteetse söödaga, on piisaval hulgal vett, allapanu või muud materjali, millega sead saavad mängida või milles tuhnida ning asustustihedus ei ole kõrge. See väide kinnitab, et kannibalism on multifaktoriaalne probleem.
Põrsaste sabasid on Euroopa Liidu õigusakti järgi lubatud lõigata üksnes juhul, kui see on veterinaararsti otsuse kohaselt nende tervise ja heaolu tagamiseks vältimatult vajalik ning eelnevad ennetusmeetmed ei ole aidanud. Vaatamata sellele on sabade lõikamine tänapäeva suuretoodangulistes farmides kannibalismi vältimiseks rutiinne protseduur (D’Earth et al., 2014).
Sabade lõikamine heade pidamistingimustega farmides vähendab küll kannibalismi esinemissagedust, kuid ei kõrvalda sellele iseloomulikku patoloogilist käitumist. Oletatakse, et närvide taastumine, mis järgneb sabade lõikamisele, tekitab ülitundlikkust ning põrsas reageerib kiiremini liigikaaslase hammustustele (Ursinus et al., 2014). Hammustajatel esineb aga endiselt vajadus närida, mille tulemusel võivad nad suunata oma tähelepanu ka teistele kehaosadele nagu kõrvad, küljed (Nannoni et al., 2014).
Varasemad uuringud näitavad, et kannibalism intensiivistub sea jaoks meeldiva vere lõhna ja maitse tõttu, samas kui pideva valu kogemine mõjutab negatiivselt looma heaolu ning juurdekasvu (Harley et al., 2014).
Li et al. (2017) viisid läbi uuringu, kus võrdlesid sigade heaolu, käitumist ja juurdekasvu nii lõigatud kui ka lõikamata sabadega põrsaste seas. Uuringus osales ühe nädala jooksul sündinud 352 põrsast. Pooltel nendest lõigati sabad esimese 24 tunni jooksul pärast poegimist ning ülejäänud põrsaste sabad jäid terveks. Kõik põrsad võõrutati 4-nädalaselt. 9 nädala vanuselt viidi 240 saba ja kõrvade vigastusteta võõrdepõrsast eraldi sektsiooni, kus igasse sulgu paigutati 30 siga – kokku 8 aedikut. Neljas sulus (n=120) olid lõigatud ning ülejäänud neljas (n=120) lõikamata sabadega sead. Loomi jälgiti 16 nädala jooksul, iga 4 nädala tagant hinnati kõikidel sabakahjustusi skaalal 0 (kahjustus puudub) kuni 4 (osaline või täielik saba puudumine).
Tabel 1. Lõikamata ja lõigatud sabadega põrsaste sabakahjustuste esinemissagedus ja kahjustuste hinnang, liha kvaliteet ja suremus.
| Lõigatud | Lõikamata | |
| Sigade arv | 120 | 120 |
| Sulust välja võetud sead | ||
| Kokku | 8 (7%) | 28 (23%) |
| Sabakahjustuste tagajärjel | 6 (5%) | 22 (18%) |
| Lihaks realiseeritud sead | ||
| Täisväärtuslik liha | 116 (96.7%) | 108 (90%) |
| Madala väärtusega liha | 2 (1.7%) | 3 (2.5%) |
| Ei realiseeritud lihaks | 0 | 3 (2.5%) |
| Suri või eutaneeritud | 2 (1.7%) | 6 (5.0%) |
| Skaala 2 | 0 | 23 (12.0%) |
| Skaala 3 | 0 | 6 (3.1%) |
| Skaala 4 | 0 | 7 (3.7%) |
Uuring näitas, et 89% põrsastest, kellel olid sabad lõikamata, esines sabakahjustusi. Esimesed kannibalismi tunnused tekkisid 11 nädala vanuselt, samas kui lõigatud sabadega põrsaste sulgudes esinesid esimesed tunnused kuus nädalat hiljem. Lisaks selgus (Tabel 1), et lõikamata sabadega põrsaste sulgudest tuli välja võtta 13% rohkem loomi sabakahjustuste tõttu kui lõigatud sabadega põrsaste aedikutest. Uuringu kohaselt esines lõikamata sabadega põrsaste sulgudes rohkem 1, 2, 3 skaala (42.1%, 24.3%, 21.5%) ning lõigatud sabadega põrsaste aedikutes 1 skaala kahjustusi (84.2%).
Li et al. (2017) väitsid oma uuringu põhjal, et sabade lõikamine vähendas, kuid ei kõrvaldanud kannibalismi karjas ning lõigatud sabadega sigadel esines vähem raske astmega sabakahjustusi (skaala 3 ja 4) kui lõikamata sabadega põrsastel. Antud tähelepanekud on kooskõlas ka varasemate uuringutega. Sarnaselt Li et al. (2017) tulemustega on Ursinus et al. (2014) teatanud, et 83% lõikamata sabadega põrsastest kogesid valu hammustamiste tagajärjel. Samuti Holling et al. (2016) märkisid oma uuringus, et 76% põrsastest, keda hoiti aedikutes ning lõikamata sabadega, esines sabakahjustusi kannibalismi tõttu.
Sutherland et al. (2008) toovad välja kolm enamkasutatavat sabade lõikamise meetodit:
Oma uurimistöös võrdlesid Sutherland et al. (2008) omavahel kahte rühma – ühes rühmas kasutati tömbi esemega (roostevabast terasest lõiketangid) sabade lõikamise metoodit, teises aga kõrvetamise (elektrilised raualõiketangid) meetodit. Lisaks kasutati ka kontrollrühma – põrsaid koheldi samamoodi, kuid sabad jäeti terveks. Selle uuringu eesmärgiks oli hinnata põrsastel tekkinud füsioloogilist ning käitumuslikku vastust vahetult pärast sabade lõikust.
Suurimaks leiuks oli äge kortisooli taseme tõus tömbi esemega meetodi puhul, mis oli kõrvetamise meetodist 1/3 võrra kõrgem (Joonis 1). Sabade lõikamine kuumutatud lõiketangidega võib vähendada ägedat füsioloogilist stressireaktsiooni võrreldes tömbi esemega lõikamisel. Käitumine pärast sabade lõikamist kahe grupi vahel ei erinenud, katsejärgselt esines kontrollrühmal käitumisstressi minimaalselt.
Joonis 1. Kortisooli kontsentratsioon (ng/mL) põrsastel, kelle sabasid lõigati kasutades kõrvetamise (♦) ja tömbi esemega meetodit (▲), lisaks ka kontrollrühm (■). Kortisooli taset mõõdeti 0, 30, 60 ja 90 minutit pärast sabade lõikust või selletaolist käsitlemist kontrollrühmal.
Antud leidude põhjal oletavad Sutherland et al. (2008), et sabade lõikamisel tömbi esemega on suurem võimalus kroonilise stressi tekkimisele, mis omakorda soodustab kannibalismi teket. Selle kinnitamiseks on vaja läbi viia täiendavaid uuringuid.
Erinevad autorid toovad välja seoseid sigade geneetika ning kannibalismi esinemissageduse vahel (Breuer et al., 2003). Näiteks, Van Putten (1970) spekuleerib, et „päritav närvilisus“ (in eng. heritable nervousness) võib puudulike pidamistingimuste korral soodustada sabade ning kõrvade hammustamist. Samuti täheldavad Penny ja Hill (1974), et lontis kõrvadega sigadel nagu „landrass“ (Landrace) esineb rohkem saba- ja kõrvade kahjustusi kui kikkis kõrvadega sigadel.
Breuer et al. (2003) uurisid kannibalistlikku käitumist (manipuleerimine, imemine või närimine) puhtatõuliste landrassi, suure valge (Large White) ning djuroki (Duroc) tõugu sigade vahel (100 siga tõu kohta). Antud uuringus leiti, et djuroki tõugu sigadel täheldati kõrgemat sabade hammustamise esinemissagedust kui landrass ja suure valge tõu sigadel.
Uuringud on näidanud, et geneetilised tegurid saavad mõnevõrra mõjutada hammustamiskäitumist karjas, kuid täpne mõju on ebaselge. Täiendavate uuringute läbiviimine aitaks vähendada kannibalismi probleemi karjas, valides parima võimaliku geneetilise taustaga sigu (Penny ja Hill, 1974).
Üheks kannibalismi geneetiliselt määratud riskifaktoriks peetakse ka sugu. Tabelis 2 on esitatud tulemused erinevatest tapamajadest, mis võrdlevad sabakahjustuste ja sugude omavahelist seost (Li et al., 2017).
Tabel 2. Tapamajades uuritud sabakahjustuste esinemissageduse seos sooga.
| Aasta | Loomade arv | Sooga seotud risk | Viide |
| 1980 | 10111 siga (♀ ja kastreeritud ♂) | kastreeritud ♂ sabakahjustuste esinemine kõrgem, raskema astme haavad | Lee et al., 1993 |
| 1997 | 62971 siga kuues erinevas sigalas (enamus ♂ kastreeritud) | 4.58% isastel ja 3.37% emastel sabakahjustused | Valros et al., 2004 |
| 2000 | 10852 siga 479-st erinevast farmist (5542 kastreeritud ♂, 5310 ♀) | kastreeritud ♂ oli 30% kõrgem risk saada sabakahjustusi, 40% kõrgem risk värsketele kahjustustele, 60% kõrgem risk raskema astme kahjustustele kui ♀ | Kritas ja Morrison, 2007 |
Ülaltoodud tabelist nähtavad uuringute tulemused viitavad sellele, et isastel (nii kastreeritud kui ka kastreerimata) isenditel on märgatavalt suurem risk saada liigikaaslase poolt tekitatud sabakahjustusi kui emasloomadel. Tuleb tähelepanu pöörata sellele, et antud tapamaja uuringud ei võimalda tuvastada neid sigu, kellel on olnud varasemalt kannibalismi tunnused, kuid tapamajja jõudmisel on kahjustused paranenud. Lisaks ei hõlma uuring ka neid loomi, keda eutaneeriti või kes surid kannibalismi tagajärjel.
Taylor et al. (2010) spekuleerivad, et isasloomad kannatavad kannibalismi all rohkem, sest emasloomad muutuvad suguküpseks saamisel aktiivsemaks. Nad hakkavad uurima just isaste loomade suguelundeid massaaži teel.
Schrøder-petersen et al. (2003) uurisid „saba suus“ (TIM – tail-in-mouth) käitumise sageduse seost soo, vanuse ja rühma kooseisuga. Tulemused näitasid, et ühesoolistes rühmades oli TIM käitumise sagedus oluliselt madalam kui segarühmades (p<0,05). Segasulgudes oli TIM käitumine suunatud rohkem vastassoo poole ning TIM käitumist esines rohkem emastel. Põrsaste komplekteerimine pärast võõrutust ühesoolistesse rühmadesse võib aidata ennetada kannibalismi.
Põrsaste eraldamine ema juurest enne loomulikku võõrutamise aega võib tekitada neis soovi imeda, mida nad ei saa rahuldada. Selle tulemusena suunavad põrsad oma himu üle liigikaaslastele, mis iseloomustub kehaosade imemise või närimisena (Taylor et al., 2010). Kõhupiirkonna masseerimist täheldatakse enamasti pärast võõrutamist ning on tõendeid, et sellise käitumise esinemissagedus on kõrgem varem võõrutatud põrsaste seas (Main et al., 2005).
Hohenshell et al. (2000) uurisid sigu, keda võõrutati 10. ja 30. elupäeval. Nende käitumist jälgiti korrapäraste ajavahemike järel kuni tapaküpsuse saavutamiseni. Nad täheldasid sabadega manipuleerimise kõrgemat esinemissagedust 40. elupäeval varem võõrutatud põrsaste rühmas, kuid alates 60. elupäevast erinevust kahe grupi vahel enam ei ilmnenud. Worobec et al. (1999) täheldasid, et 14 päeva vanuselt võõrutatud põrsad kulutasid rohkem aega rühmakaaslaste närimisele/imemisele kui põrsad, keda võõrutati 7. ja 28. päeval.
Üldiselt näitavad uuringud, et võõrutusvanus ei pruugi alati mõjutada TIM käitumise esinemissagedust. Samas antud valdkonna uuringud on keskendunud rohkem kõhu masseerimise käitumisele, mis on selgelt seotud varasema võõrutuseaga. Vajalik on täiendavate uuringute läbiviimine, et kindlaks teha, kas hilisema võõrutamisega on võimalik ennetada kannibalismi.
Cornale et al. (2015) mainivad, et sabade hammustamise risk on kõrgem suure asustustihedusega sulgudes ning suurte rühmade puhul tõuseb tõenäosus, et ühe sea kärss puutub kokku teise sea sabaga (mis aitab kaasa kannibalismi tekkele). Moinard et al. (2003) uurisid Inglismaa seakasvatusettevõtteid, kus asutustihedus nuumsigade rühmades ületas lubatud 110 kg/m2. Antud sulgudes suurenes sabade hammustamise oht võrreldes kontrollrühmaga 2,7 korda (p<0,001). Ruumipuudus looma kohta ning sellest tingitud agressiivse käitumise tõus põhjustavad stressirohkemat keskkonda ja kannibalismi esinemissageduse tõusu (Taylor et al., 2010).
On vähe kontrollitud ekperimentaaluuringuid, mis näitavad kindlat seost asustustiheduse ja sabade hammustamise riski vahel. Lõigatud sabadega võõrdepõrsaste seas, keda hoiti tapaküpsuse saavutamiseni 10 ja 20 grupistes sulgudes (0,63 ja 0,43 m2 sea kohta), ei avastatud märkimisväärseid kannibalismi tunnuseid. Sabakahjustused esinesid aga lõikamata sabadega põrsaste seas, keda kasvatati sarnastes tingimustes. Suure asustustihedusega rühmades jõudsid 85% sigadest tapamajja sabakahjustustega, madalama asustustihedusega gruppides aga 49% (Moinard et al., 2003).
Mitmetes uuringutes on lisaks asustustiheduse ja grupi suurusele uuritud ka teisi faktoreid, mis kannibalismi esinemissagedust mõjutavad. Näiteks, sabade hammustamise protsent oli madalam „rikastatud“ (enriched) aedikutes (lisaruum, turvas ja põhk) kui tavasulgudes (Buijs ja Muns, 2019). Sarnaselt antud uuringule, restpõrandaga sulgudes (0,3 m2 sea kohta) täheldati sabade hammustamist juba alates 12 kg eluskaalu juures (Chou et al., 2019). Nii põranda tüüp, tuhnimismaterjali olemasolu kui ka piisav ruum loomadele on tähtsad tegurid aitamaks ennetada kannibalismi teket karjas (Lahrmann et al., 2018).
Restpõrandaga sulgudes on kannibalismist tulenevad kahjud suuremad. On uuritud, et sabade hammustamise esinemissagedus on pea kaks korda suurem täis-restpõrandal pidamise puhul võrreldes osalise restpõrandaga (Chou et al., 2019). Buijs ja Muns (2019) leidsid, et kannibalismi esines rohkem nendes rühmades, kus söötmisalal oli restpõrand. Rootsis läbiviidud uuringus leidsid Wallgren et al. (2016), et sabakahjustusi esines 29% sigadel, keda peeti täis-restpõrandatega sulgudes, 16% osalise restpõrandaga ja 2% allapanuga sulgudes.
Samuti on D’Earth et al. (2014) teatanud, et rühmakaaslaste masseerimine ja närimine on rohkem levinud restpõrandaga aedikutes.
Suurbritannias viidi läbi uuring 104 seakasvatusettevõttes, kus leiti, et sabade hammustamiste tõttu surnud põrsaste arv oli märkimisväärselt kõrgem nendes farmides, kus peeti sigu täis- restpõrandatel (Chambers et al., 1995). Sarnaselt sellele uuringule Moinard et al. (2003) tõestasid, et sigade pidamine pool- või täis-restpõrandatel suurendas kannibalismi riski, kuid ei olnud võimalik kindlaks teha, kas seda põhjustas just restpõrand või allapanu puudumine.
Enamik uuringuid on näidanud, et sigade pidamine allapanuta ning restpõrandatel suurendab kannibalismi riski. Seda teadmist saavad paljud ettevõtted ära kasutada ennetamaks probleeme hammustamistega – täis-restpõrandate vältimine. Suurtes tänapäeva farmides ei ole tihtipeale see võimalik, kuna sõnniku eemaldamine nt täisbetoonpõrandatelt on problemaatiline ning ümberehitused kulukad.
Sigadele allapanuks kasutatav põhk on üks mitmetest rikastamise meetoditest, mis aitab kannibalismi teket viia miinimumini. Igapäevase väikese koguse värske põhu lisamine aedikutesse võib sabade hammustamise esinemissagedust vähendada märkimisväärselt (Cornale et al., 2015). Näiteks on Beattie et al. (1995) teatanud, et kannibalism puudus rikastatud sulgudes (lisaruum, turvas ja põhk) ning Lahrmann et al. (2018) selgitasid välja oma uuringus, et keskkonna rikastamine rühmades (põhk, puidulaastud ja oksad) vähendas märkimisväärselt sabade hammustamist võrreldes kontrollrühmaga (p<0,001).
Põhk ei pea olema püsivaks sügavallapanuks – seda võib anda väiksemate päevakogustena sama mõju saavutamiseks. Paljud uuringud on tõestanud, et igapäevane värskete õlekõrte lisamine sulgudesse võib vähendada sabade hammustamise riski ulatuslikult, isegi kui ventilatsioon ei ole optimaalne (Main et al., 2005). Ühes uuringus vähendas „peotäis“ põhku põrsa kohta päevas kannibalismi 1/6 võrra (Day et al., 2002). Samuti langes sabade hammustamine 50% võrra farmides, kus pakuti piiratud koguses põhku (Buijs ja Muns, 2019).
Mitmete uuringutega on kindlaks tehtud, et mistahes allapanu esinemine sulgudes vähendab liigikaaslase poole suunatud käitumist, sealhulgas agressiooni, sabade hammustamist, kõrvade närimist ja lakkumist. Tähendusrikkaid erinevusi ei märgata allapanu liikide ja koguse vahel (Cornale et al., 2015).
Pikkade õlekõrte kasutamine on logistiliste probleemide ning vedelsõnniku eemaldussüsteemi blokeerimise tõttu keeruline. Seetõttu eelistatakse praktikas tihtipeale hakitud õlekõrsi, eriti restpõrandatega ettevõtetes (D’Earth et al., 2014). Kõrre pikkuse mõju kannibalisliku käitumise avaldumisele on vähe uuritud. Day et al. (2002) võrdlesid omavahel erineva pikkusega õlekõrte kasutamist rühmades ja selle mõju loomade käitumisele. Vaatamata sellele, et mistahes pikkusega õlekõrte lisamine sulgudesse vähendas liigikaaslaste poole suunatud käitumist võrreldes kontrollrühmaga, kus põhku ei kasutatud, oli sabade hammustamine kõige intensiivsem nendes rühmades, mis olid varustatud lühikeste hakitud õlekõrtega. Arvati, et haikitud põhk tõstab uurimis- ja tuhnimisvajadust ning sellest tulenevalt kalduvad sead rohkem närima.
Restpõrandatega farmides ei ole tihtipeale võimalik põhku põrandale lisada, alternatiivina saab kasutada metallkorve õlekõrte jaoks. Kui värske põhk on sulus sellisel viisil sigadele ette pandud, siis peamine närimise ja tuhnimise fookus on suunatud sellele ning vähem liigikaaslastele (Lahrmann et al., 2018).
On oletatud, et tuhnimine on sigade üks käitumisvajadustest ning vajaliku tuhnimismaterjali puudumisel suunavad sead oma tähelepanu rühmakaaslastele, mis võib põhjustada sabade hammustamist. Tuhnimismaterjale (va põhk) kasutatakse seakasvatusettevõtetes vähe, kuid see võib samuti olla tõhus viis vähendamaks kannibalismi esinemissagedust karjades (Nannoni et al., 2014). Beattie et al. (1995) uuring näitab, et suletud tootmissüsteemis kasvavatele võõrdepõrsastele antav tuhnimismaterjal (turvas) tõstab uurmiskäitumist ning alandab passiivsust ja liigikaaslastele suunatud käitumist nagu kõrvade ja sabade närimine.
Samuti on leitud, et mulla lisamine sulgudesse kaks korda päevas vähendab ebanormaalselt käitumist nagu rühmakaaslaste hammustamine. See vähendab märkimisväärselt kannibalismi riski, põhjustamata lägasüsteemi ummistumise probleeme – mida tihtipeale kutsub esile põhk (Lahrmann et al., 2018).
Tuhnimismaterjalina on kasutatud ka teisi substraate nagu silo ja juurvili (Day et al., 2002). Siiski pole leitud olulist informatsiooni nende tõhususe kohta kannibalismi ennetamise osas.
Täisrestpõrandate ja sõnniku eemaldussüsteemidega ettevõtetes on tuhnimismaterjali kasutamine keeruline, seetõttu on proovitud tarvitusele võtta erinevaid mänguasju, mis oleksid
sama tõhusad. Taylor et al. (2010) mainib, et soovitatav on kasutada esemeid, mis suuruse ja kuju poolest sobiksid sigadele närimiseks ning tuhnimiseks. See pakub loomadele tegevust, mis hõlmab endas suuga manipuleerimist ning tuhnimisvajaduse rahuldamist, mis omakorda vähendab kannibalistlikku käitumist.
Riputatavad metallketid on suurtes ettevõtetes laialdaselt kasutusel. Bracke et al., (2006) väidavad, et kuna metallketid ei ole sigade poolt purustatavad (mis on eelistatud sigade poolt), siis loomad harjuvad nendega kiiresti ja ei paku tarvilikku tuhnimisvajaduse rahuldamist. Stubbe et al. (1999) tegid kindlaks, et metallkettidega aedikutes oli sabade kahjustuste esinemissagedus kõrgem kui põhuga sulgudes. Kontrollrühmas oli kannibalismi esinemissagedus kõige väiksem.
Puidulaastude või okste lisamine aedikutesse on veel üks sageli kasutatav praktiline rikastamisstrateegia, mis võib sulukaaslastele suunatud käitumist vähendada (D’Earth et al., 2014). Teised laialdaselt kasutatavad esemed on Buijs ja Muns (2019) sõnul rehvid, pallid ja köied, kuid nende kohta on vähe objektiivset teavet, mil määral need mõjutavad kannibalismi riski. Lisaks pakuvad välja Lahrmann et al. (2018), et sabade hammustamise ennetamiseks ja kontrollimiseks tuleks kasutada näritavaid objekte, millel oleks veretaoline maitse (tõmbab ligi sea tähelepanu).
Bracke et al. (2006) väidavad, et keskkonna temperatuuril on tähtis roll kannibalismi tekkemehhanismis, kuid samas selle mõju väljaselgitamine on keeruline – tihtipeale uuritakse mitut faktorit korraga. Paljudel juhtudel on kannibalismi käivitavaks teguriks peetud kuumastressi. Belgia farmide epidemioloogilises uuringus leidsid Smulders et al. (2008), et võõrdepõrsaste osakonnas temperatuuri tõstmine 29˚C-ni mõjutas oluliselt sabade hammustamise levikut aedikutes. Kannibalismi esines sagedamini soojemates lõunapoolsetes kui jahedamates põhjapoolsetes sulgudes. Oletati, et kõrge temperatuur põhjustas suurenenud agressiooni ja rahutust.
Kannibalismi on sageli kirjeldatud kui hooajalist probleemi, kuid tihtipeale ei esine uuringute vahel kattuvusi. Schrøder-petersen et al. (2003) teatasid, et Taani tapamajades diagnoositi talvekuudel kõige enam sabakahjustusi. Cornale et al. (2015) poolt läbiviidud uuring näitas, et sabade hammustamisi esines 70-80% sigadel sügis-talvisel perioodil, samas kui kevadel ja suvel oli kannibalismi esinemissagedus väiksem või puudus täielikult. Li et al. (2017) ledsid samuti, et kõrvade ja sabade hammustamist esines rohkem külmematel kuudel. Seevastu Penny
ja Hill (1974) täheldasid kannibalismi kõige enam aprillist juunini ning kõige vähem oktoobrist detsembrini.
Üheks põhjuseks, miks talvekuudel on sagenenud sabade hammustamine, on ventilatsioonikiiruse vähendamine. See on vajalik eelkõige optimaalse temperatuuri säilitamiseks, mis viib aga õhukvaliteedi languseni (Schrøder-petersen et al., 2003). Praktiliste kogemuste põhjal on teatatud, et kannibalism võib alguse saada nendest aedikutest, kus on ebakvaliteetsel ja niiskel õhul võimalik koguneda. Eksperimentaalsete uuringute läbiviimine on keeruline, kuna farmi tasandil on raske esile kutsuda ebakvaliteetse õhu kogunemist kindlatesse piirkondadesse (Harley et al., 2014).
Piiratud juurdepääs söödale suurendab konkurentsi sigade vahel ning vähendab sööda tarbimist. Päevas kindla koguse sööda andmine sigadele ei mõjutanud oluliselt kannibalismi esinemissagedust võrreldes piiramata söödakogusega söötmisel (McIntyre ja Edwards, 2002). D’Earth et al. (2014) toovad kannibalismi riskitegurina välja tunglemist sööturi juures ning konkureerimist sööda pärast. Moinard et al. (2014) väidavad, et mida lihtsam on toidule juurde pääseda, seda suurem on toitainete kättesaadavus ning väiksem sabade hammustamise esinemine. Samuti täheldati, et sööda pärast konkureerimisel on tõenäoline, et siga ründab liigikaaslast tagant, mis veelgi enam soodustab kannibalismi teket.
Smulders et al. (2008) poolt läbiviidud uuring näitas, et söötmiskohtade arv loomade kohta (vahemikus 0,1-0,8) mõjutas märkimisväärselt sabakahjustuste esinemist nuumsigade rühmades. Võrreldes kontrollrühmaga, oli kannibalismi tõttu sulust välja võetud loomade arv eksperimentaalsetes rühmades 2,9 korda kõrgem (p<0,05). Arvatakse, et piiratud juurdepääs söödale tekitab loomas frustratsiooni, mis võib avaldada käitumisele pikaajalist kahjulikku mõju. Ka McIntyre ja Edwards (2002) leidsid, et suurenenud rühmakaaslaste poole suunatud käitumine on seotud söötmiskohtade puudumisega.
On tehtud ettepanekuid, mille kohaselt sööda väline vorm võib olla kannibalismi riskiteguriks, kuid avaldatud tulemused on vastuolulised. Ühes uuringus mainiti kuivjahu söötmist sabade hammustamise võimalikuks põhjuseks, kuid seda ei õnnestunud eksperimentaalselt demonstreerida (Van Putten, 1970). McIntyre ja Edwards (2002) uuring näitab, et kannibalismi esineb rohkem sigade söötmisel vedelsöödaga võrreldes graanulite või jahuga, samas kui
Beattie et al. (1995) näitasid, et sabakahjustuste esinemine on kõrgem kuivsööda söötmisel võrreldes vedelsöödaga. Sööda välise vormi ja kannibalismi vahelise seose uurimisel tuleks tulemuste tõlgendamisel olla ettevaatlik, kuna sageli on mõjutavateks faktoriteks pidamis- ja söödasüsteem, samuti dieedi koostisosad (Cornale et al., 2015).
Erinevaid kannibalismi teket soodustavaid faktoreid on kirjeldatud antud töös. Mitmete tegurite nagu tõu, grupi suuruse ning võõrutusvanuse mõju sabade hammustamise esinemissagedusele ei ole eksperimentaalsetes uuringutes päris täpset kinnitust leidnud. Nõrgad tõendid olid ka soo ja ventilatsiooni mõjul. Olulisteks mõjutavateks teguriteks osutusid temperatuur, põranda tüüp, söötmine ja asustustihedus. Kõige tugevamad tõendid olid manipuleeritavate materjalide (põhk, turvas, mänguasjad) mõjul kannibalismi esinemissagedusele.
Kuna liigikaaslasele suunatud oraalset käitumist peetakse oluliseks märgiks, et loomade heaolu on kehv ning pidamistingimused puudulikud, siis probleemi ennetamisel tuleb keskenduda eelkõige välja toodud riskiteguritele. Üheks efektiivseimaks ennetusmeetmeks osutus igapäevase väikese koguse põhu pakkumine loomadele ning lisaks ka tuhnimisvajaduse rahuldamine nt mulla lisamisega aedikutesse. Sabade hammustamise vähendamiseks on soovitatav kasutada mänguasjadena esemeid, mida siga suudab läbi närida – et ei tekiks harjumust nagu nt metallkettide puhul.
Sabade lõikamise tõhusust hammustamiste vähendamiseks on raske hinnata, kuna see oleneb antud probleemi tõsidusest lõikamata sabadega sigade seas. Sabade lõikamine on tänapäeva intensiivse toodanguga farmides üks tõhusamaid meetodeid. Suletud tootmissüsteemiga sigalates vähendab sabade lõikamine praegusel hetkel kannibalismi esinemissagedust, kuid ei kõrvalda seda täielikult puudulike pidamistingimuste püsimisel.
Beattie, V. E., Walker, N., Sneddon, I. A. Effects of environmental enrichment on behaviour and productivity of growing pigs. Animal Welfare 4, 1995, 207-220.
Bracke, M. B. M., Zonderland, J. J., Lenskens, P., Schouten, W. G. P., Vermeer, H., Spoolder, H. A. M., Hendriks, H. J. M., Hopster, H. Formalised review of environmental enrichment for
pigs in relation to political decision making. Applied Animal Behaviour Science, 2006, 98, 165- 182.
Breuer, K., Sutcliffe, M. E. M., Mercer, J. T., Rance, K. A., Beattie, V. E., Sneddon, I. A., Edwards, S. A. The effect of breed on the expression of adverse social behaviour in pigs. Applied Animal Behaviour Science, 2003, 84, 59-74.
Buijs, S., Muns, R. A Review of the Effects of Non-Straw Enrichment on Tail Biting in Pigs. Animals, 2019, 9(10), 824.
Chambers, C., Powell, L., Wilson, E., Green, L. E. A postal survey of tail biting in pigs in South west England. VetRecord, 1995, 11, 147-148.
Chou, J. Y., O’Driscoll, K., D’Earth, R. B., Sandercock, D. A., Camerlink, I. Multi-Step Tail Biting Outbreak Intervention Protocols for Pigs Housed on Slatted Floors. Animals, 2019, 9(8), 582.
Cornale, P., Macchi, E., Miretti, S., Renna, M., Lussiana, C., Perona, G., Mimosi, A. Effects of stocking density and environmental enrichment on behaviour and fecal corticosteroids levels of pigs under commercial farm conditions. Journal of Veterinary Behaviour, 2015, 10(6), 569- 576.
Day, J. E. L., Burfoot, A., Docking, C. M., Whitakker, X., Spoolder, H. A. M., Edwards, S. A. The effects of prior experience of straw and the level of straw provision on the behaviour of growing pigs. Applied Animal Behaviour Science, 2002, 76, 189-202.
D’Earth, R. B., Amott, G., Turner, S. P., Jensen, T., Lahrmann, H. P., Busch, M. E., Niemi, J. K., Lawrence, A. B., Sandoe, P. Injurious tail biting in pigs: how can it be controlled in excisting systems without tail docking? Animal, 2014, 8(9), 1479-1497.
Harley, S., Boyle, L., O’Connell, N., More, S., Teixeira, D., Hanlon, A. Docking the value of pigmeat? Prevalence and financial implications of welfare lesions in Irish slaughter pigs. Animal Welfare, 2014, 23, 275-285.
Herskin, M. S., Di Giminiani, P., Thodberg, K. Effects of administration of a local anaesthetic and/or an NSAID and of docking lenght on the behaviour of piglets during 5h after tal docking. Research in Veterinary Science, 2016, 108, 60-67.
Hohenshell, L. M., Cunnick, J. E., Ford, S. P., Kattesh, H. G., Zimmerman, D. R., Wilson, M. E., Matteri, R. L., Carroll, J. A, Lay, D. C. Few differences found between early and late- weaned pigs raised in the same environment. Journal of Animal Science, 2000, 78, 38-49.
Holling, C., Tölle, K. H., Otto, G., Blaha, T. Keeping pigs with undocked tails in conventionally producing farms: a feasibility study. Tierärztliche Praxis Ausgabe G, Grosstiere/Nuttiere, 2016, 44(5), 296-306.
Kritas, S. K., Morrison, R. B. Relationships between tail biting in pigs and disease lesions and condemnations at slaughter. VetRecord, 2007, 160, 149-152.
Lahrmann, H. P., Hansen, C. F., D’Earth, R. B., Busch, M. E., Nielsen, J. P., Forkman, B. Early intervention with enrichment can prevent tail biting outbreaks in weaner pigs. Livestock Science, 2018, 214, 272-277.
Lee, H. W., Veary, C. M., Ingkaninun, P., Poomvises, P. A post slaughter investigation into the tail biting syndrome in pig carcasses from selected problem herds. Proceedings, 11th International Symposium of the World Association of Veterinary Food Hygienists, 1993, 128- 131.
Li, Y. Z., Zhang, H. F., Johnston, L. J., Martin, W., Peterson, J. D., Coetzee, J. F. Effects of tail docking and tail biting on performance and welfare of growing-finishing pigs in a confinement housing system. Journal of Animal Science, 2017, 95(11), 4835-4845.
Main R. G., Dritz, S. S., Tokach, M. D., Goodband, R. D., Nelssen, J. L. Effects of weaning age on growing-pig costs and revenue in a multisite production system. Journal of Swine Health and Production, 2005, 13, 189–195.
McIntyre, J., Edwards, S. A. An investigation into the effect of different protein and energy intakes on model tail chewing behaviour of growing pigs. Applied Animal Behaviour Science, 2002, 77, 93-104.
Moinard, C., Mendl, M., Nicol, C. J., Green, L. E. A case control study of on-farm risk factors for tail biting in pigs. Applied Animal Behaviour Science, 2003, 81, 333-355.
Nannoni, E., Valsami, T., Sardi, L., Martelli, G. Tail Docking in Pigs: A Review on its Short- And Long-Term Consequences and Effectiveness in Preventing Tail Biting. Italian Journal of Animal Science, 2014, 13(1), 3095.
Penny, R. H. C., Hill, F. W. G. Observations of some conditions in pigs at the abattoir with particular reference to tail biting. VetRecord, 1974, 94, 174-180.
Schrøder-petersen, D. L., Simonsen, H. B., Lawson, L. G. Tail-in-mouth Behaviour Among Weaner Pigs in Relation to Age. Animal Science, 2003, 53(1), 29-34.
Smulders, D., Hauteklet, V., Verbeke, G., Geers, R. Tail and ear biting lesions in pigs: an epidemiological study. Animal Welfare, 2008, 61-69.
Stubbe, A., Beck, J., Jungbluth, T. Improvement of animal welfare in intensive pig management systems by an activity displacement technique. Landbauforschung Volkenrode, Sonderheft, 1999, 193, 167-171.
Sutherland, M. A., Bryer, P. J., Krebs, N., McGlone, J. J. Tail docking in pigs: acute physiological and behavioural responses. Animal, 2008, 2(2), 292-297.
Taylor, N. R., Main, D. C., Mendl, M., Edwards, S. A. Tail-biting: A new perspective. Veterinary Journal, 2010, 186(2), 137-147.
Ursinus, W. W., Van Reenen, C. G., Kemp, B., Bolhius, J. E. Tail biting behaviour and tail damage in pigs and the realationship with general behaviour. Predicting the inevitable? Applied Animal Behaviour Science, 2014, 156, 22-36.
Valros, A., Ahlstrom, S., Rintala, H., Hakkinen, T., Saloniemi, H. The prevalence of tail damage in slaughter pigs in Finland and associations to carcass condemnations. Acta Agriculturae Scandinavica Section A-Animal Science, 2004, 54, 213-219.
Van Putten, G. Analyse und vorbeugen des schwanzbeissen beim mastschwein. Deutsche Tierärztliche Wochenschrift, 1970, 77, 125–152.
Wallgren, T., Westin, R., Gunnarsson, S. A survey of straw use and tail biting in Swedish pig farms rearing undocked pigs. Acta Veterinaria Scandinavica, 2016, 58(1), 1-11.
Worobec, E. K., Duncan, I. J. H., Widowski, T. M. The effects of weaning at 7, 14 and 28 days on piglet behaviour. Applied Animal Behaviour Science, 1999, 62(2-3), 173-182.
Puhtatõuliste noorsigade müük tipparetusfarmidest toimub aretuskonsulendi Laura Pajumaa vahenduse: 532 64890,
Puhtatõuliste noorsigade müük tipparetusfarmidest toimub aretuskonsulendi Laura Pajumaa vahenduse: 532 64890,
