EESTI TÕUSIGADE ARETUSÜHISTU

Triin Hallap, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Alo Tänavots, Eesti Maaülikool

Põllumajandusloomad on loomad, keda peetakse ja aretatakse loomsete saaduste tootmise eesmärgil. Euroopa Liidus kaitsevad põllumajandusloomi inimese tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada nende tervist või heaolu Euroopa Liidu ja iga liikmesriigi seadused (EL direktiiv 2008/120/EÜ ning Loomakaitseseadus). Nende kohaselt on seatud standardid ka sigade kaitseks, sealhulgas on keelatud sabade lõikamine rutiinse protseduurina. Niiütleb EV Loomakaitseseaduse § 9 (2): Lubatud on sellised veterinaarsed menetlused nagu loomade kastreerimine, steriliseerimine, nudistamine, sõrgade ja kapjade lõikamine, loomade tätoveerimine ning mikrokiipimine, jahipidamisel kasutatavate linnu- ja urukoerte sabade lõikamine, põrsaste hammaste ja sabade lõikamine, pullidele ninarõnga panemine, tibude nokkade lõikamine ja väliaedikutes peetavate kultide kärssade rõngastamine. Põrsaste sabasid on lubatud lõigata üksnes juhul, kui see on veterinaararsti otsuse kohaselt nende tervise ja heaolu tagamiseks vältimatult vajalik. Keelatud on loomade kastreerimine pikaaegset valu põhjustaval kudede nekroosi tekitaval viisil. [RT I 2005, 61, 477 - jõust. 01.12.2005]

Kuigi Euroopa Liidus on sabade lõikamine sigadel rutiinse protseduurina keelatud juba alates 1994. aastast ning enne lõikamist tuleks võtta kasutusele muid meetmeid saba lõikamise vähendamiseks, on enam kui 25 aastat hiljem endiselt absoluutne enamus (132 miljonit siga ehk 90%) siiski lõigatud sabadega (joonis).

Joonis. Keskmine rutiinselt lõigatud sabadega sigade osakaal erinevates riikides (Do countries comply with EU animal welfare laws? — Rethink Priorities)

Miks tekib vajadus lõigata sigadel sabad lühemaks?

Sabade lõikamise tingib kodusigade käitumishäire, mille tulemusel hakkavad sead hammustama kaaslaste sabasid. See omakorda halvendab loomade heaolu ja põhjustab seakasvatajatele majanduslikku kahju.

Teadlased on antud teemale pööranud suurt tähelepanu, et välja selgitada sabade hammustamise põhjuseid. Uuringute tulemusena on teadlased välja pakkunud erinevaid vallandavaid tegureid: pidamistingimused (põranda tüüp, asustustihedus, ventilatsioon, rikastusmaterjali vähesus, söötmine), sugupool (emised hammustavad sagedamini), geneetilised tegurid, saba pikkus ja tervislik seisund jne, mis võivad sellist vooma põhjustada, kuid ühtsele seisukohale pole siiani jõutud. Antud ebanormaalset käitumist võivad vallandada väga erinevad faktorid, mida pole võimalik sageli tuvastada. Seega, sabade hammutamist (kannibalismi) ei põhjusta mitte üks tegur vaid tegemist on terve tegurite kompleksiga. Huvitaval kombel ei ole täheldatud sellist käitumist vangistuses või metsikutel kodustamata sigalastel või pekaaridel.

Kuidas vältida sabade hammustamist?

Üheks enamlevinud soovituseks sabade hammustamise vältimiseks, on rikastusmaterjalide kasutamine. Samas on uuringud näidanud, et nende vahendite vastu kaotavad sead ruttu huvi. Kõige efektiivsemaks tegevusmaterjaliks loetakse põhku, kuid selle kasutamine ei taga alati, et sabade hammustamine lõppeks. Samuti ei pruugi sigalate sõnnikueemaldussüsteemid tulla toime põhuga segunenud väljaheidete eemaldamisega. Teiseks sageli esile toodud soovituseks on sigade arvu vähendamine sulus, kuid teadusuuringud on andnud selles osas vastuolulisi tulemusi. Seega ei lahenda probleemi lihtsalt sigadele tuhnimiseks põhu lisamine või enama ruumi võimaldamine. Agressiivselt käituvate loomade kõrvaldamist nähakse ühe kõige tõhusama abinõuna sabade hammustamise peatamisel.

Olenemata sabade hammustamise põhjustest, pole kahtlust, et selline käitumine on ebasoovitav. Sabade hammustamine põhjustab sigadel kergeid kuni väga tõsiseid kahjustusi, kuni selleni, et saba on ära hammustatud kuni keha tagaosani, mistõttu tuleb siga eutaneerida. Seega suureneb sabade lõikamata jätmise tõttu eutaneeritavate sigade osakaal. Kergemad sabahaavandid suurendavad nakkusohu riski. Haavandite raskusaste aga on kirjanudsallikate andmetel positiivses seoses nakkuse ja põletiku tekkega. Haavandite tõsidus on otseses seoses juurdekasvu ja kehamassi alanemisega. Sabas tekkinud põletikuprotsessid võivad viia mädakolleteni tagakehas ja selgroo juures ning nakkuse edasi levides jõuda kopsudesse ja ka teistesse organitesse. Seega, põhjustab sabade hammustamise voom hammustatud seal akuutset valu, mille pikemaajaliseks tagajärjeks on kehamassi alanemine ja teisesed infektsioonid. Selleks, et vähendada sabakahjustustuste võimalikku teket, ongi enamik sigu tavapärastes seakasvatussüsteemides kogu maailmas lõigatud sabadega.

Sabade hammustamise esinemise kohta on saadud väga erinevaid tulemusi Selle põhjuseks on enamasti lahknevused andmete kogumise viisis ja sabade hammustamise erinevas defineerimises. Seega tuleb erinevate allikate käsitlemisel olla ettevaatlik (tabel).

Tabel. Sigade sabade lõikamise ja pikkuse mõju saba hammustamisele (doi:10.1016/j.applanim.2011.10.015)

Sabade lõikamiseks kasutatakse erinevaid viise ja vahendeid. Samuti on mõnedes riikides reguleeritud alles jäetava saba pikkus. Füsioloogilise vastuse (valu) mõõtmine saba lõikamise protsessile on piiratud, kuid sõltub kasutatud meetodist. Samas pole andmeid, et sabade lõikamine põhjustaks pikaajalist valu, mida põhjustab aga sabade hammustamisest tekkinud põletikukolle.

Mõnedes riikides on sabade lõikamine keelatud

Soome on üks kolmest EL-i riigist (lisaks Rootsile ja Leedule), kes kehtestas 2003.a EL-st veelgi karmima keelu ning sabade lõikamine on seal täielikult keelatud. Kolmandatest riikidest on sabaga sigade kasvatamine õnnestunud veel Norras ja Šveitsis. Lisaks sabade lõikamise keelule on Soomes ja Rootsis ka mitmed sigade heaolunõuded karmimad kui EL-s ning tapamajadel on kohustus lihakontrolli käigus registreerida sabahammustused. Lisaks toimib Soomes ka tööstuste rahastatud vabatahtlik karjatervise süsteem (www.sikava.fi), kuhu kuulub enamik Soome seafarme. Sikava raames kontrollib koolitatud karjatervise veterinaararst karja tervist (sh sabahammustusi) 4–6 korda aastas või üks kord iga partii kohta.

Kas kõik Soome sead on nüüd tervete sabadega?

Tulemuste tõlgendamisel tasub olla tähelepanelik, peab arvestama, kas registreeritakse kõiki sabakahjustusi või ainult raskeid hammustuskahjustusi. Soome Lihainspektsiooni ametliku statistika järgi on Soome sigade sabakahjustuste tase viimase viie aasta jooksul (2016–2020) 0,9–1%. Rootsi ja Norra tapamajades lihakontrolli käigus on saadud arvuks 4%. Soome Sikava süsteemi kohaselt 1–5%. Hiljutine uuring Soomes näitas, et tegelikkuses hammustatakse palju rohkemate sigade sabasid. Vaadeldi üle 14 000 sea ühes tapamajas ühe nädala jooksul ning leiti, et ainult 49,2% sabadest olid täielikult terved, 36.7% sabal olid hammustused paranenud ja 14.1% esines värskeid haavu (2.5% neist rasked kahjustused). Samas tapamajas uuriti sabade kahjustusi ka 2000. aastal, mil sabade lõikamine Soomes oli veel lubatud ning siis oli tervete sabadega 65,4% sigadest. Ka riikides, kus sabade lõikamist senini praktiseeritakse kõigub kahjustatud sabade osakaal suurel määral. Vigastamata sabade arv varieerub seal 28% ja 75% vahel.

Seega näib, et kannibalismi probleem eksisteerib seakasvatuses olenemata sellest, kas sabasid lõigatakse või mitte. Kui eesmärgiks on kõrge loomade heaolu tase, siis tagab selle üldiste pidamistingimuste parandamine. Rootsi autorid soovitavad tungivalt kehtivad ELi õigusaktid läbi vaadata, et need vastaksid paremini sigade bioloogilistele vajadustele.

Soome ja Rootsi näited on tõestanud, et sigade heaolu on võimalik tagada ka tervete sabadega sigu kasvatades. Selleks soovitatakse veterinaari ja loomakasvataja koostöös farmipõhise tegevuskava koostamist ja järgimist. Selline kava arvestaks kõiki olulisi kannibalismi riskitegureid ning näeks ette sabakahjustuste leviku jälgimist, ennetusmeetmete tõhususe hindamist ning sabahammustuste varajase avastamise ja sekkumise plaane.

Selleks, et ka Eestis täielikult loobutaks sabade lõikamisest, tuleks praegustes tootmissüsteemides teha olulisi muudatusi, mis nõuavad investeeringuid ja tõenäoliselt suurendavad tootmiskulusid, mis kajastub mõistagi lõpptoodangu hinnas.

Kokkuvõtteks peab mainima, et sabade lõikamise täielik keelamine hetkel, muutmata pidamistingimusi ja -süsteemi, viib tõenäoliselt sabade hammustamise esinemise tõusule ja sel on negatiivne mõju farmi majandustulemustele ja kasigade heaolule. Seega nõuab sabade lõikamisest täielikult loobumine olemasolevate pidamistingimuste olulist ümberkorraldamist, mis nõuab seakasvatajatelt suuri investeeringuid. Ühe kõige olulisema faktorina märgitakse Soome uuringus seakasvatajate endi motiveerimist. Selles osas oleks kindlasti abi täiendavast heaolu toetusest, millest oleks võimalik katta osa kuludest, kui kasutatakse heaolu tõstvaid lahendusi, mis ületavad seadusandlikku miinimumi. Samas on selge, et sigade heaolu pole ainult seakasvataja mure, vaid selle parandamisse peavad panustama ka riik ja tarbijad. See tähendab, et riigi kohus on tagada vastavad investeeringud ja Eesti sealiha konkurentsivõime tagamiseks nõuda, et samasugused tingimused ja heaolu standardid kehtiksid ka riikides, kust sealiha imporditakse. Tarbijad peavad aga olema valmis sellise sealiha eest rohkem maksma.

Loe pikemalt:

Hankkija Finnish Feed Innovations, https://www.hankkija.com/tail-docking/

Review: The tale of the Finnish pig tail – how to manage non-docked pigs? https://doi.org/10.1016/j.animal.2021.100353